Kylie Twill

2#Osa

Esimesed kolm päeva uues koolis möödusid aeglaselt, nagu tigu. Vahetundides hakati mind märkama, ja mulle tähelepanu pöörama. Ning põlastavate pilkude eest põgeneda polnud kuhugile. Siiski hoidis mu tuju ülevl minu ainuke sõber, Cerily. Raua- ja mettallitaltsutajast punapea, kes käis, olgu Jumal tänatud, minu klassis. Selle kolme päeva jooksul olin käinud vaid ühes tunnis - meie kooli ajaloos. Ülejäänud aja tutvustas professor Doloring, õlgadeni juustega brünett direktori sekretär, mulle uut koolimaja.

"Palun siiapoole, preili Twill." sõnas ta rangel toonil, ning avas suure raudukse, millele oli me pöördusime kivist igivanasse koridori, mille seintel oli mitu puidust ust. Igale uksele oli ilmselt juba aastasadu tagasi, riputatud rauast numbrit. Kõige väiksem arv, mis mulle silma jäi, oli '390'. "Need siin on I astme õpilaste toad. Sina oled ühes ruumis preili Mayumiga." sõnas professor Doloring rangelt, ning avas ühe puitustest, millel oli arv '408'. Ruum oli seest üsnagi avar, ning ilusake. Tuba oli jagatud nähtamatu joonega kaheks pooleks. Mõlemad pooled olid kujundatud täpselt ühte moodi. Libistasin pilgu ühele toapoolele:

Vastu seina oli lükatud tuhmrohelise voodipesuga, tömpide puidust jalgadega voodi, selle jalutsis oli vana kirjutuslaud, mis olid kusjuures täiesti tühjad. Lauast veidi eemal vastu seina oli kõrge riidekapp, mille ühel uksel oli puhas, ei ühegi plekiga, sile peegel.

Teine toapool oli kujundatud täpselt samamoodi. Kuid keset põrandat lömitas suur tuhm vaip, mis kattis peaaegu üleni enda alla puidust põranda. Kiviseintel seisid tõrvikud. Kõik oli üsnagi hubane.

"Tervist, preili Mayumi." kuulsin professor Doloringi enda selja taga ütlemast. Keerasin pilgu kõnetatava suunas, ning alles nüüd märkasin voodiserval istuvad tüdrukut, kes aralt oma blondide kiharate vahelt meie suunas piilus.