Kylie Twill

3#Osa

"Tere." ütles blondipäine sale tüdruk vaikselt, ning vaatas siis enda süles olevaid käsi. Too tundus minu jaoks üsnagi arake ja õrn. Arvasin, et meist mingeid erilisi sõpru ei saa, kuna ise ma olin ju julge ja egoistlik.

Professor Doloring lausus teravalt oma viimased sõnad: "Preili Twill, teil algab poole tunni pärast Taimeõpetus, ning teil, Mayumi, Ennustamine." lausus ta, ja astus uksest välja.

Libistasin veel pilguga üle toa, ning potsatasin siis vabale voodile, ja vinnasin raske nahast koti enda kõrvale. Üle mitme tunni püsti seismist oli mõnus jälle istuda. Märkasin blondipäist tüdrukut vaikselt enda voodi tekil nihelemas, ning maha vaatamas. Too tundus ikka täitsa arake, kuid mul oli vaid eelarvamus. "Ma olen Kylie." katkestaisn piinliku vaikuse, ning mu pea vajus kiirelt pehmele sulgedega täidetud padjale.

"Ma tean. Kõik teavad." sõnas tüdruk pilku mulle viies. Ma ei saanud aru, oli see iroonia, kuni tema huultele ilmus pehme naeratus. "Ma olen Blue, Blue Mayumi.". Blue, üsnagi imelik nimi, aga siiski sobis see talle, kuna märkasin tüdruku säravaid taevasiniseid silmi. Ei tea, kas talle pandigi nimi tema silmade järgi? Otsustasin siiski, et ei hakka oma uut toakaaslast kritiseerima, kuid enne, kui jõudsin midagi üelda, sõnas Blue: "Sa oled ilmataltsutaja, eks?" ütles ta õhinal. Soe naeratus tema huultel asendus särava kilkega. Ehk ei olnudki ta nii arake ja õrn, kui arvasin.

Muigasin kergelt. Mõneti mulle isegi meeldis idee sellest, kuidas minult õhinal küsitakse minu võime kohta. Noogutasin kiirelt. "Kas ma saaksin seda näha?" küsis ta, toon jällegi häbelikumaks muutudes.

Sain aru, mida ta sellega silmas peab. Blue ei tahtnud näha mu võimeid, vaid märki. Ajasin end vaevaliselt istukile, ning langetasin pea oma vasakule küljele, ja tõmbasin sõrmedega oma punakaspruunid juuksed eest, paljastades enda kaelal oleva väikese märgi : See kujutas endast tillukest helesinist veepiiska, mille ümber sähvisid tihedalt tulipunakat ja oranži tooni leegid, ja selle ümber omakorda lehvisid kolm-neli rohelist lehekest. Jah, see kujutas minu võimet, temperatuuri kontrollimist.

"Ooh," mõmises Blue vaikselt, ajas end püsti, ja astus minu juurde. Ta vaatas huviga minu märki. "Ma näen sellist esimest korda," naeratas ta kergelt. "See on ilus." sõnas ta vaimustunult ja vaikselt, potsatades minu kõrvale mu voodiäärele.

"Ja sina?" muigasin, varrukat tagasi alla kerides. "Näita oma märki.". Blue noogutas kiirelt, ja langetas pea küljele. Tema pikad blondid juuksed olid seotud hobusesabasse, niiet oli kohe selgelt näha tema kaelal olev lühike laine, mis oli kaunistatud mitmete siniste toonidega.

"Woaw," hüüatasin valjult, jäädes tema märki uurima. "Sa oled veetaltsutaja?" küsisin, silmad punnis. Blue oli esimene veetaltsutaja, keda oma elus kohtasin. Pole ime, et talle selline nimi oli pandud. "Jah," vastas ta häbelikult itsitades. "Olen küll.".

Mul polnud aimugi, kuid sellest hetkest algas mu elu suurim ja pikib sõprus.