Minu lumehelbeke (BTS J-Hope oneshot)

Minu lumehelbeke

18. detsember 16:22

Hoseok tõttas taas metroosse, et lastehaiglasse sõita. Ta õde ilmselt juba ootas. Hoseok üritas mõelda positiivselt. "Kõik saab korda. Kõik läheb hästi. Ta elab selle üle." Just selliseid mõtteid üritas ta mõelda, alati kui ta kodus oma pere fotosid vaatas. Ta pere elas tegelikult Gwangjus, kuid kuna ta õe seis ainult halvenes, toodi ta Seouli lastehaiglasse üle. Ta õel avastati kevadel kopsu küljest moodustis, mis söövitas kopsu. Nüüd oli ta juba kaheksa kuud haiglas viibinud. Vahepeal kui tal parem oli, sai ta koju ka, kuid alati oli ta pidanud haiglasse naasma, kuni suvel arstid otsustasid, et moodustis tuleb eemaldada.

Hoseok püüdis kiirustada, sest külastusaeg lõpeb juba kell kuus ja ta tahtis oma õega võimalikult palju aega koos veeta. Hoseok ise töötas ühes kohvikus ettekandjana, ning ta elas koos kolme korterikaaslasega ees-linnas. Vahel käisid ka nemad haiglas kaasas. Hoseoki õde, Soyeon, oli armas ja nutikas kaheteist aastane neiu. Ta oli Hoseokile väga armas juba selle pärast, et So oli perekonna pesamuna, kõige noorem ja hapram liige. Soyeon oli üks peamiseid põhjuseid, et Hoseok pürgiks edasi oma unistuse poole, saada räpariks. Õde oli jäänud tema suurimaks inspiratsiooni allikaks.

Jõudes maa alla, ostis mees omale pileti, ning seadis sammud õigele platvormile, rongi ootama. Tema õnneks jõudis ta rongile täpselt ja ootama ta ei pidanud. Vahel läks tal tööl kauem ja ta pidi rongi kaua ootama. See läbi vähenes ka õega veedetav aeg, mida Hoseok väga väärtustas. Rongis tuleb Hoseokil leppida seismisega, sest kõik istekohad on hõivatud. Aga sellest pole midagi, Hoseokile loeb vaid see, et tal on üldse aega oma õde vaatamas käia. Jõudnud õige peatuseni, astus Hobi rongist maha, ning seadis sammud haigla poole. Sinna jäi veel umbes 700 meetrit. Iga läbitud meetriga kasvas Hoseoki rõõmutunne. "Ma näen jälle oma õde! Ma tõesti näen teda!" Umbes sellised mõtted tabasid teda, mida lähemale ta haiglale jõudis.

Jõudnud haigla fuajesse, ulatas Hoseok oma mantli armsale, vanale garderobitädile, kes talle numbri vastu ulatas: "Tervist härra Jung. Kuidas meil siis täna läheb?" "Tervist proua Lee. Meil läheb kenasti. Kuidas endal?" vastas Hoseok viisakalt, ning vanaproua lausus naeratades: "Minul läheb endiselt, aga sina kiirusta nüüd. Soyeon ei jõua sinuga kohtumist ära oodata." Hoseok naeratas, kummardas ja läks lifti juurde, mis ta neljanadale korrusele viis. Sellel korrusel asus tema õe palat. Hobi loendas hoolega numbreid: " 435, 436, 437, 438, 439, oh 438." 438 oli tema õe palati number. Sisse astudes märkas Hoseok kohe õde voodil kõrvaklapide juhet harutamas. "Hei, Soso. Kuidas läheb," küsis poiss naeratades. Tüdruk keeras ennast automaatselt ümber, sirutas käed välja ja kilkas: "Hobiii, sa tulidki!" Hoseok naeratas ainult laiemini ja põimis oma käed ümber So. So tegi sama. "Anna andeks, et ma vahepeal tulla ei saanud, tööl oli kiire," pomises poiss kallistusest eemaldudes. Õde lihtsalt noogutas, ning kallistas venda uuesti.

Ülejäänud tunni meenutasid õde-vend ühiseid aegu, ning arutasid jõulu ja uus aasta plaane. Selgus ka, et õe operatsioon toimub 27. detsembril. 23. viiakse ta juba intensiivi ettevalmistusele. See kurvastas veidi Hoseoki, sest see tähendas, et jõule ta oma õega veeta ei saa. Peale operatsiooni pidada õde veel paar päeva kunstlikus koomas hoitama, et teda haavade paranemisest säästa. "Kuskil kolmekümnendal või kolmekümmne esimesel tuuakse mind välja," lausus tüdruk, poisi juukseid näppides.

Kui kell lähenes kuuele seadis Hoseok end minekule. "Ära muretse, nüüd ma vahesid enam sisse ei jäta," lubas poiss õe põsele musi tehes. Tüdruk noogutas ja lehvitas nukralt. Hoseokile oli samuti valus minna. Ta kartis, et õde võib pinge all murduda, ning siis juhtub ju teadagi mis. All oma mantlit võttes oli ta pea paksult mõtteid täis. Ta lootis südamest, et õe operatsioon läheb hästi ja tema elurütm taastub. Ta lootis ka, et ta vanemad nii väga ei muretse, et see nende töö- ja eraelu segama ei hakka.