Linnud ei kuula,
meri ei räägi,
tuul ei laula,
rohi ei vaiki.
Mitte ühtegi häält ei ole kuulda,
kui õhtut saab muuta.
Kuu särab öös,
tähise taeva ees.
Õhtu on käes,
vaikuses helin.
Mõttetust läeb,
saladuse helge.
Teele nüüd,
pimeduses ootan teid.
Valgushelk läind,
mõtteid on tuhandeid.
Särama lööb, siis tähine öö,
kui kaugel viib taas ta meid.
Lummav öö,
looduses uni jälle taas.
See ongi õhtune vaikus,
enne koidu saabumist.
CT.
YOU ARE READING
Mere hääl
PoetryLuuled, mida kirjutan nii päeval kui ööl. Ja need on kui viisita laulud. Mõtted elust, minevikust, tulevikust, loodusest ning meist endist.
