Vankumatu Tinasõdur

hei

Maja põleb ja see ei ole minu süü.

Ausalt.

Ma vaatan ringi ja näen justkui läbi udu inimesi enda poole jooksmas.

Ma seisan liikumatult terve selle aja, kui inimesed ümberkaudsetest majadest tänavale kogunevad ja vaatavad enda ees leegitsevat maja.

Ma seisan seal ka siis, kui tuletõrje kohale jõuab ja leeke kustutama hakkab.

Kui kiirabi kohale jõuab ja majast tuuakse kanderaamil välja siniseks värvitud lokkis juustega poiss, seisan ma ikka veel tänaval. Ma pole terve aja sentimeetri võrragi liikunud.

Kiirabi sõidab minema ja selle sinised vilkurid asenduvad politseiauto omadega.

Mitte et mina seda tähele paneks.

Ma vahin jätkuvalt otsekui halvatult enda ees olevat põlenud puumaja.

Kui ma tunnen kellegi kätt oma õlal, on selline tunne, nagu ma oleks transist ärganud.

Ära näpi mind, mõtlen vihaselt. Kes iganes sa ka poleks, korista oma kuradi käsi minu õlalt.

Ma pööran sõnagi lausumata tuimalt ümber, et näha inimest, kes mind puudutada söendas.

See on politseinik. Sinine vormiriietus seljas ja puha.

Kekats, mõtlen.

Ma surun huuled tugevasti kokku ja põrnitsen talle altkulmu otsa.

"Kuule, poiss, kas sa koju ei peaks minema? Kas sa ei leia, et see pole ilus siin niimodi vahtida. Ma saan aru, et see on hirmutav, kui su kodu lähedal maja põlema läheb, aga tuli on nüüd kustutatud. Näe, kõik teised on juba läinud," seletab ta rahulikult, nagu räägiks mingi mudilasega.

Ma olen 17, kelleks ta end õige peab, et räägib minuga nagu nelja-aastasega, mõtlen. Ma tunnen endas raevu kasvamas.

Too politseinik naeratab mulle vastu ja ma tunnen, kuidas ta mind õrnalt õlast lükkab, et ma kodupoole liikuma hakkaksin.

Ma astun kõheldes sammu edasi.

"Vot nii, tipa-tapa kodupoole," muheleb selle peale politseinik ja laseb enda käel, millega ta enne mu õlast kinni oli hoidnud, rahuloleva muigega enda küljele kukkuda.

Sellepeale mu kannatus katkeb. Hetkega läheb mul vihast silme eest mustaks. Ma tunnen, kuidas mu käsi liigub läbi õhu, otse tolle mendi näo poole. Ma ei suuda seda liigutust peatada ja järgmiseks tunnen juba, kuidas mu vasaku käe nukid politseiniku põsega kontakti saavutavad.

Politseinik astub ehmatusest paar sammu tagasi aga kogub end kiiresti. Ega see mu parim löök ka just ei olnud, ranne oli lõtv ja käe liigutus puisevõitu.

Ta on silmnähtavalt vihane, ta tuleb kiirete sammudega minu juurde ning haarab mu randmest kinni.

"Mida sa korraldad, poiss," sisistab ta läbi hammaste.

"Lase lahti," sisistan vastu.

"Aga vot ei lase, sa tuled nüüd minuga jaoskonda. Ma tahan su vanematega rääkida," ütleb ta üpriski vihaselt ning hakkab mind enda auto poole tirima. Nüüd panen ma tähele ka tema paarimeest. Too seisab juhipoolse autoukse kõrval ning vangutab pead, istub siis rooli taha ja tõmbab auto ukse enda järel kinni.