Vankumatu Tinasõdur

Yolo

"Ema, isa, ma tahan teile midagi rääkida," ütlen vaikselt. Nad pööravad mõlemad oma pilgud minu poole ning jäävad mulle otsa vaatama.
Ma hingan paar korda sügavalt sisse ja välja kuni ma suudan lõpuks soovitud sõnad enda suust välja pressida.

"Ma olen gei"

Nad mõlevad vaatavad mulle sõnatult otsa ega liiguta. Ma näen, kuidas mu ema silmad suureks lähevad ja isa õrnalt kulme kortsutab.
Me istume mõnda aega täielikus vaikuses ning lihtsalt silmitseme üksteist.

Lõpuks hakkab mu ema väriseva häälega rääkima.

"Ära muretse, sa kasvad sellest välja. See on arusaadav, sa pole lihtsalt veel õiget tüdrukut leidnud. Pole hullu. Või äkki tahaksid sa psühholoogi juurde minna, vaataks, mis tema ütleb?"

Ma saan vihaseks. Mis mõttes? Mis kuradi psühholoog? Ma ei suuda ennast kontrollida ja hakkan karjuma.
"Sellest pole võimalik välja kasvada! Ma ei taha mingit tüdrukut leida! Mulle meeldivad poisid, on sellest nii raske aru saada? Ja mida kuradit ma selle psühholoogi juures veel tegema peaksin?" karjun.

Selle peale saab omakorda mu isa vihaseks. Ta tõstab käe, nagu tahaks mind lüüa aga siis langetab selle ja hakkab hoopis mulle vastu karjuma.
"Mis juttu sa räägid, poiss! Selline asi ei ole aktsepteeritav! Mis õigusega sa oma emale vastu haugud! Su emal on täiesti õigus, see, et sulle poisid meeldivad, ei ole normaalne ja sa peaksid tegema kõik endast oleneva, et sellest üle saada! Kas sa saada aru? Sa hakkad psühholoogi juures käima ja jutul lõpp. Unusta see poiste-jama kohe ära," karjub ta.

"Ei, ei hakka. Ja ma ei unusta seda poiste-jama ära," ütlen vaiselt ning vaatan ema poole. Ta nutab, käed näo ette surutult.

"Siis kao välja!" röögib isa ja osutab käega ukse poole.

Ma tõusen diivani pealt püsti ja lähen koridori. "Türa, nüüd on asjad putsis," mõtlen jopet ja saapaid jalga pannes.

Ma lähen õue ja hakkan aeglaselt mööda tänavat edasi jalutama.

Õues on pime ja kui ma pilgu taeva poole tõstan, näen ma tähti. Kuud kahjuks ei paista aga ma olengi alati tähti kuule eelistanud.
Osade majade akendest on näha valgust ja inimeste varje liikumas. Korra on kuulda, kuidas kauguses haugub koer aga ta lõpetab varsti ja kõik jääb vaikseks.
Õues on jahedavõitu, seega ma tõmban kapuutsi pähe.
Ma kõnnin mõnda aega edasi ning jään lõpuks ühe tänavalambi all seisma. Tänavalamp tekitab porisele maale kollase valgussõõri.

"Nagu täiskuu oleks maapeale tulnud," mõtlen, ning kükitan maha ja silitan käega asfalti.

"Loll, kuu oleks palju suurem," pomisen ning tõusen püsti. Ma vaatan piinlikkust tundes ringi. Minu õnneks ei paista tänaval kedagi ja ka akendel ei ole inimesi, seega minu imelik käitumine jäi tunnistajateta.

"Hea seegi," pomisen.

Ma vaatan üles taeva poole. Vahepeal on vaikselt vihma tibutama hakanud ja ma tunnen, kuidas vihmapiisad mu põski silitavad. Ma ei nutnud kui ma kodust ära tulin. Ma ei lubanud endal nutta.

Aga nüüd, kui ümberringi ei ole ühtegi inimest ja vihm ka mulle katet teeb, lasen ma pisaratel tulla.