Kõnnin öösel koju. Kell on juba päris palju ja vihma sajab.
Mõtlen sinule, mõtlen neile võimalustele, mida mul kunagi ei olnud. Ma ju ei saanudki sulle tegelikult korrektselt näidata, milline ma tegelikult olen.
Mäletad seda hetke, mil ma sind esimest korda vihmakäes suudlesin? Kõik tundus nii külm, hetkeni, mil su huuled puudutasid mu huuli. See hetk tundus kuidagi, eriline. Sa muudsid kõik kuidagi hetkega soojaks, justkui oleks päike välja tulnud.
Mäletad seda hetke, mil ma sind lihtsalt vihmakäes põhjuseta ootasin? Istusin kividel ja ootasin, et sa tuleks peagi. Sinule võis see tunduda, et ma ootasin põhjuseta, aga mis toimus sel hetkel minu peas?
Ma mõtlesin, et saaksin sind näha, et näeksin seda naeratust, millesse olin armunud. Et saaks tunda neid erilisi suudlusi ja et tunneksin su lõhna, mis sulatas mu südame.
Eile, jalutades vihmakäes vaatasin taevasse. Taevas oli üleni pilvine, polnud näha ühtegi tähte. Need olid kadunud täpselt nagu sinu naeratus.. Kõik tundus nii pime. Täpselt samapime, nagu hetkel minusees.
Mõtlesin, et miks minul polnud kunagi võimalust sind kuhugi välja viia.
Ma avaldan sulle suurima saladuse, mis minul sinu ees oli. Mäletad, ma ütlesin kunagi, et mul on sulle mingi eriline kingitus sünnipäevaks. Ma pidin sind suvel viima langevarjuhüppeid tegema. Ainult sina ja mina. Oleksime olnud justkui seitsmendas taevas kahekesi. Hõljunud nagu pehmed udusuled tuulekäes.
Nii palju kasutamata võimalusi minu elus.
Ma sisimas loodan, et kunagi on see päev, mil ma seda muuta saan.
;)
