Kuna mul oli täna halb tuju, siis mõtlesin natuke enda mõtteid kirja panna.
See kõik jätkus, jätkus meie vaheline säde. Ma ei tea, miks kuid nii see oli. Järjest möödusid päevad, oli möödas juba nädal. Ma mõtlesin kõik aeg meie suudlusele, kas see tähendas sulle midagi? Kas meie vahel võiks midagi olla? Ma polnud kindel, kas sina mind soovid, kui ühes asjas olin ma kindel. Täpsemalt olin ma kindel, et ma soovin sind, soovin sind igaveseks endale. Kuid ma teadsin, et ma ei saa sind, ma olin selles liiga kindel.
Igal ööl uinusin ma nuttes. Need pisarad ma pühendasin sulle. Just täpselt, ma ei karda hetkel seda tunnistada, kuid jah, ma tõesti uinusin nuttes ja ma tegin seda märkamatult. Mitte keegi ei märganud seda ja kellelegi isegi ei pakkunud see huvi. Kellelegi ei olekski see huvi pidanud pakkuma. Kellele peaks pakkuma huvi pakkuma see, kui mina nutan?
Kuid jah, ma ei jätnud päevagi vahele, mil ma sinule mõtlesin. Teadsin, et midagi meie vahel on, kuid mis see olla võiks, miks keegi ei ütle mu küsimusele vastust? Teadsin, et pean ise välja uurima, kas ma meeldin sulle.
Sain sellele küsimusele tõestust, kui sa suudlesid mind teist korda. Jah, mina ei suudelnud sind, vaid sina suudlesid mind. Ma ei suuda seda hetke täpselt kirjeldada. Sa suudlesid mind nimelt siis, kui ma poleks seda oodanud. Sa suudlesid mind, kui ma ootasin seda kõige vähem. Või siiski. Ma ju ootasin sinu suudluseid iga päev, kuid teadsin samas, et seda iga päev ei tule. Kas see oli puhas juhus, et sa mind sellel päev suudlesid, või sa ise ka tahtsid seda? Kuidas peaks mina teadma, mida sina mõtled? Ma ei teadnudki, aga ma arvasin, et sa tahad seda. Miks sa peaks mind suudlema, kui sa seda ei taha? Just täpselt, ma jälle ei tea vastust sellele küsimusele ja ma kardan seda juba vaikselt. Ma kardan, et sa ei tahagi mind. Aga ma samas ju ei saanud selle kindel olla. Ma ju siiski ei suuda su mõtteid lugeda. Kuid samas su suudlused olid nii sügavad. Täpselt, need tähendasid mulle midagi enamat, enamat kui mu elu. Ma ei suutnud olla ilma ühtegi päeva sinu suudluseta. Ma olin nii kurb, kui ma ei saanud sinult suudlust, või vähemalt kallistust. Kuid ma ei saanud enda tujul iga päev langeda. Nii ma otsustasin, et ma ootan sinu suudlust siis kui selleks on õige hetk.
Kuna hetkel ei suuda rohkem mõelda, siis kirjutan edasi, siis kui mul on jälle mõtteid. Ärge olge minu peale pahased. Ma ju üritan parimat ilma sinuta.
Tänan siiski lugemast. J
