Uus algus

Amilia

Olin juba mitu tundi tööd rüganud ning tundsin end suurepäraselt. Kõik olid sõbralikud ning mulle meeldis siin.

"Amilia, mine lõunale. Sa oled täna nii palju töötanud, sa väärid seda." naeratas Mary. Tuli välja, et naeratava vanaema nimi on Mary. See nimi sobis talle. Sellest õhkas sõbralikkust ja truudust. 

Noogutasin ning sammusin kohvikust välja. Sidusin jakki ümber oma piha ning astusin edasi. Ma polnud eriti näljane(palgalt selle tõttu, et ma näppasin paar muffinit Mary kandikult), nii et pöörasin sammu ühe mööbli poe juurde, mida olin näinud teel tööle. Ma vajasin uut mööblit. Hädasti. Mööbel, mis korteris oli vana ning lõhnas nagu kopitanud riided.

Astudes poodi sisse, teavitas kell müüjat kliendist. Tüdruk letti taga naeratas ja ma juba teadsin, mida ta ütleb.

Kas ma saan teid kuidagi aidata?

Kuid ei, ta ei ütlenud midagi. Lihtsalt naeratas ja pööras tähelepanu mujale. Mis mulle sobis.

Pood oli massiivne. Mööbli esemed olid ilusad, kuid odavad. Nii odavad, kui mööbli esemed olla võivad. Olin selle üle õnnelik. Mul ei olnud väga palju raha taskutes, sest teadagi. 

Valisin välja diivani, mis oli musta värvi. See sobis minu plaanidega, korteri asjus. 

Leppisin müüjaga kokku, et nad toimetavad diivani minu korterisse homseks õhtuks. Maksin ära ning hakkasin astuma. 

Olin rõõmus oma uue avastuse üle korterisse ja avastasin, et pole kaua aega nii moodi rõõmustanud. Neil on vist õigus, kui ütlevad, et väikesed asjad teevad rõõmu. 

Tuul mängis mu juustega ning seegi tegi mind õnnelikuks. 

Astudes kohvikusse, kutsus Mary mind kohe enda juurde.

"Ma pean minema. Äkiline kokkusaamine. Sule lihtsalt uksed, kui kell neli saab. Okei?" jookseb ta juba uksest välja. 

Okei. 

Teenindasin viimaseid kliente ning peagi sulgesin kohviku uksed. Koduteel ühendasin telefoni kõrvaklappidega ning nautisin muusikat. Kuni keegi komistas mulle otsa. Mu telefon ja kott kukkusid suure prantsatusega asfaldile. 

"Palun vabandust, ma ei pannud teid tähele," vabandas poiss

Hakkasin asju kokku korjama, kui nägin, et mu telefon on puru. Kildudeks.

"Kurat," pomisesin nina alla. Panin selle õlakotti, mille libistasin õlale. Poiss ikka seisis seal. Vaatasin korraks ta nägu ning astusin minekule. 

Oleks võinud aidatagi.

Kodu jõudes oli mu ainuke mõte: " Mul ei ole raha, et uut telefoni osta."