Road Trip (Estonian Translation)

3. Peatükk

Harry:

''Noh, ja kus ma siis selle tüdrukuga kohtun?'' Ma küsisin läbi telefoni Louiselt.

Ma olen Californiasse minekust juba päris mitmed kuud mõelnud, kuid ma pole sinna minekuks veel mingit moodust leidnud. Noh, ja tegelikult, ma pole selleks mingisugust erilist raha ka kogunud. Alati, kui saan kätte oma palga või siis teenin veidi lisa raha, ma lasen selle lihtsalt tuulde. Ma ei ole just üks impulsiivne kulutaja. Ma kulutan raha lollide asjade peale, nagu näiteks alkohol (Mida Louis minu jaoks ostab), klubide sissepääsud, võibolla ostan veidi süüa, mida iganes. Ma ei ole raha säästmises eriti hea. Ja üleüldse, ma pole milleski eriti hea, selles kõik seisnebki.

Ma olen alati Californiasse minekust unistanud. See linn siin on mind nii ära tüüdanud, kõik need kõrged majad ja kallis elustiil. Jah, ma tean, California on kuradi kallis, kuid vähemalt on sealsed inimesed rahulikud ja pingevabad. Muidugi oleks see kõik väga kiire muutus, kuid just seda ma tahangi. Pluss mu õde, kes seal elab. Ma pole teda paar aastat üldse näinud ja mul oleks hea meel teda külastada. Ma olen kõigile öelnud, et see ongi peamine põhjus, miks ma sinna üldse minna tahan, kuid tegelikkuses, ma lihtsalt tahan siit peldikust minema saada.

Noh, ja kui Louis mulle helistas ja ütles, et tema õe sõber sõidab sinna kahe päeva pärast, ma hüppasin rõõmust lakke. Kui selline võimalus tekib, siis ma ei hakka kõhklemagi.

Muidugi, kaks päeva oli lühike aeg, et pakkida kohvrid ja olla valmis minekuks, kuid ma olen sellega harjunud. Selline ma olen. Ma elan oma elu spontaanselt. Ei mingeid reegleid ega tuleviku plaane, ma lihtsalt elan ühes hetkes. Selles kõik see ilu seisnebki. Ma ei tea kunagi, mis võib tulla ja mis järgmisena juhtub, kuid ma tean, et see muudab elu rohkem huvitavamaks ja nauditavamaks. Vahel lihtsalt juhtuvad ootamatud asjad, mis ei too sulle mingit kasu, kuid tead mis, see kõik läheb mööda. Ja nii lihtne see ongi.

''Sierra ütles, et te kohtute kohvikus, mis peaks sulle päris lähedal olema. Tead küll, see mis on 24/7 avatud.'' Vastas Louis.

''Okei. Ja mis ta nimi on?''

''Felicity Olesen.''

Ma astusin oma majast välja kandes õlal suurt kotti. Kõndisin ruttu üle tee maa-alusesse parklasse, kus oli mu auto. Kott mu õlal oli päris raske ja ma kavatsesin selle enne, kui ma selle tüdrukuga kohtun oma autosse ära panna. Ma loodan väga, et ta on teadlik sellest, et me ikka minu autoga lähme, sest ma eriti ei tahaks temaga vaidlema hakata.

''On ta kuum?''

Need sõnad tulid mul lihtsalt suust välja, nii, et ma eelnevalt üldse mõelnud oleksin. See oli mul lihtsalt selline harjumus küsida. Ma ju tahtsin teada, et kas tüdruk, kellega ma reisile sõidan, on kuum või mitte. Selline ma juba olen.

''Noh,'' Alustas Louis veidi kahtlevalt. ''Jah, kohe kindlasti.''

Hakkasin naema, kui kuulsin teda teisel pool toru urisemas, ''Kas su õde on täpselt sinu kõrval?''

''Jep,'' Ta oigas. ''Ta just jõudis koju.''

''Olgu, ma helistan sulle hiljem või midagi. Ma olen muidu siin kohvikus hetkel.''

''Okei siis, ma loodan, et sul saab Californias lõbus olema. Jään sind igatsema.''

''Jah, mina jään sind ka igatsema, Louis.''

Ma lõpetasin kõne ning toppisin telefoni oma talvemantli tohutusse taskusse. Kurat, Ma ei jõua ära oodata, mil ma lõpuks saan selle külma ilma käest sooja California päikese alla. Ma olen tüdinenud sellest lumest ja kõikidest nendest kihtidest, mida ma endal seljas pean kandma. Ma ei hakka rääkimagi, kui tüütu see kõik on.