Road Trip (Estonian Translation)

1. peatükk

Minu telefoni vibratsioon tegi puidust laua peal vastikut müra. Põhiliselt kõik inimesed vaatasid nüüd minu suunas ja see tekitas minus ebameeldivat tunnet. Ma sain täiest aru. Ma mõtlen, et me istume siin raamatukogus ja minu telefon teeb seda tüütut heli. Võtsin enda telefoni ja tõmbasin pöidlaga üle ekraani ning hakkasin sosinal rääkima.

''Um, jaa?''

''Felicity! Issand, kus sa oled olnud?'' küsis minu parim sõber Sierra. ''Sa kadusid peale hommikusööki sootuks.''

''Ma olen hetkel raamatukogus ja tegelikult ei tohiks ma praegu siin sinuga rääkida.''

''Ah, jää vait! Miks käid sa sellistes kohtades? Ma isegi ei tea, kus selline koht on. Kus see asub?'' Tema hääl kõlas valjult ja elavalt, nagu alati.

''Noh... hmm. See on viimane nädal ja mul on täna kell seitse eksam. Ma pean õppima. Ja nagu tõesti, kuidas sa ei tea, kus asub kooli raamatukogu?''

''Sest peoinimesed nagu mina, nad lihtsalt ei käi sellistes kohtades,'' ma kujutasin ette, kuidas ta oma pead raputas. ''Sa ainult õpid koguaeg. Iga päev, iga minut. Kas sa sellest juba ära ei väsi?''

Ma pööritasin selle peale silmi. Ta oli minu täielik vastand. Ja ausalt öeldes, ma ei mäleta, kuidas me esimest korda sõpradeks saime. Mõnikord ma tõesti ei oska tema hullu isiksusega kuidagi toime tulla ja tema minu harjumusega kõike planeerida ja kontrollida.

Sierra armastab käia väljas, pidutseda ning kohtuda uute inimestega, kuid mina pigem istuks kodus ja vaataks õhtuti filme. Vahel olen temaga küll väljas käinud, kuid see on ka siiski minu jaoks liig. Ma pole selline alkohoolik nagu tema, mulle meeldib hoida asju kontrolli all ja olla asjadest teadlik. Ja pluss kool, millega kaasneb kõik muu, nii et minu jaoks on tähtsam õppimine, kui käia igal õhtul väljas pidu panemas.

''Ma pean saama kõik A'd. Kui ei, siis mu vanemad tapaks mu.''

Sierra ohkas teisel pool toru: ''Kas sa õpid enda või oma vanemate heaks?''

''Eh, mõlemat?''

Mis küsimus see veel oli? Muidugi ma õpin enda jaoks. Selle kõigega kaasnevad ka muidugi vanemad. Eks ole?

''Mida iganes sa ka ei ütleks, pärast sinu eksamit, me läheme kesklinna, ja igaljuhul, meil saab olema lõbus.''

''Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte? Me võime vahele jääda, sest me pole veel 21, ja-''

''Oh jumal küll, Felicity! Kas sa lihtsalt ei võiks ühe korra natukenegi vabamalt võtta!?'' Sierra katkestas mind. ''Ma teen seda kogu aeg. Sul ei ole vaja võltsdokumenti, sa võid lihtsalt minu oma kasutada. Meil saab olema lõbus. Sinul saab olema lõbus. Ei ole vaja muretseda! Ainult üks õhtu kõigest eemal. See ei ole ju nii halb, ma luban sulle. Pealegi, sa pole kunagi midagi sellist teinud!''

Kahtlesin, teades, et kui ma ütlen jah, siis lõpeb kõik nagu alati. Ja ma teadsin, et kui ütlen ei, siis ta ei lõpeta pealekäimist enne, kui ütlen jah.

Ma tõesti ei taha temaga kaasa minna. Väljas käimine ja pidutsemine lihtsalt ei ole see, mida ma hetkel teha sooviks. Ma jääks pigem koju ja räägiksin Skypes oma poisiga, kes käib teisel pool riiki koolis. On raske temast eemal olla, me olime need neli aastat alati koos. Kaugsuhe temaga, see on vahel lausa kurnav. Teine põhjus, miks ma ei käi eriti pidudel, on see, et talle see eriti ei meeldi ja ta lihtsalt ei oleks sellega nõus, kui minuga midagi juhtuma peaks. Ja ma olen temaga nõus. Kui see teeb ta õnnelikuks, siis ma ka teen seda.

''Ugh,'' ma oigasin üsna valjult, kogudes endale palju pahaseid pilke õpilastelt, kes olid minu ümber. ''Olgu, ma tulen. Aga ainult selleks üheks õhtuks.''