Kadunud metsa (send he lp dis is känser(

känser 1

Higistasin tohutult. See oli nii kohutav... Ma ei tea, kas ma suudangi sellest kunagi üle saada... Hingasin sügavalt sisse ja jooksin koolimajast välja.

"Ma ei suuda seda!" karjusin üle terve tänava. "Saate aru, ma ei tea korrutustabelit peast! Ma ei suuda! Nooooooo!!! Ma ei lähe sinna tagasi!"

See oli üheksa aastat tagasi. Nüüd, olles lõpetanud keskkooli tegin ühe olulise otsuse.

"Lähen rappa."

Ma hakkasin metsa poole kõndima. Paari meetri pärast ma vajusin seina najale.

"Oeh. Ma ei jõua, parem lähen autoga, mis sest et mets on mõne meetri kaugusel."

No inimene on väsinud

Lõpuks sain üle tänava roomatud, sest õps küsis palju on kolm korda seitse. Appi siis ma puhisesin ja ähkisin ja mõtlesin. Aga ma sain minema. Kurb asi on see, et mu aju tegi piuhh, pauhh ja põmm. Kukkusin surnult pikali ja surin. Okei, tegelikult ei surnud, lihtsalt mu aju ütles üles. Midagi pole teha. Aga täna on mingi päev. Ohh neid ajusid. Täiesti kasutud.

Ma ei tea mis päev täna on! Nimepäev, sünnipäev või kuupäev... Täiesti kohutav. Okei, välja nuputasin! Jõulud!! Ei.. Ma ju lõpetasin keskkooli... Ah, suva, lõin ma käega.

Otsustasin lõppuks ikkagi rappa minna, kuid kindlasti pean enne kodust läbi käima, et oma stuffi pakkida.

Okei, nii vaatame telefon? Olemas. Võltsnina? Siin. Hullu riietus. On.

Nii veel midagi... Ah õigus küll! Kuidas ma veel selle unustada sain! Muidugi! Küpsised! Mul on vaja šokolaadi ja kommi ja jäätist ja küpsiseid! Väga palju küpsiseid!

Niisiis... Magamiskott, telk... Taskulamp, riideid... Mu kaisukaru ka! Ma ju ei ela ühtegi äikesetormi ilma temata üle!

Mis veel... vaatasin "kullipilguga" ringi. Ahjaa! Prillid, millel pole klaase! Jessas kui ma oleks need maha unustanud siis ei tuleks midagi välja. Siis oleks jama. Siis oleks väga jama. Jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama, jama. Siis oleks jama nagu kama!

Pakkisin kõik oma asjad suurde spordikotti ja istusin autosse, oma vanemate autosse. Ma vihkasin neid täpselt nii palju...

"...et ma sõidan sellega rappa ja uputan selle ära... MUHAHAHAHAHAHAAAA... Ja mitte keegi ei saa sellest teada!!! MUHAHAHAAHAHAHAHA!" üürgasin naerda.

"Mida sa plaanid!?" hüüatas ema ehmunult, rõdult.

"Oih, kas ma mõtlesin jälle valjult? Oih..." pomisesin vaikselt ja tormasin auto juurde.

"Emma, mida sa teed! Tule otsekohe tagasi!" kiljatas ema majast välja tormates.

"Kas sa oled segaseks läinud!? Tule tagasi!" röögatas isa vihaselt, minu poole tormates.

"Kahju küll, aga ei! Ma ei viitsi teie koralikkust enam taluda, olen kaheksateist! Ma pole piisavalt täiuslik, et teie ootustele vastata. Head aega siis!" karjusin nende autosse hüpates. Keerasin süüdet ja vajutasin gaasi põhja.

Niisiis, üks probleem lahendatud. Mul oli vaja veel mõned probleemid lahendada, kuni ma rahulikult üksinduses elada oleksin saanud.

Mu tõeline eesmärk oli saada inimestest nii kaugele, kui vähegi võimalik.

Nii mis nüüd? Olin jõudnud metsa.

"Niipalju kui filmidest saab näha on peategelasel onn. Aga kust alustame? Filmis on mingil inimesel oksad." Ma hakkasin oksi otsima.

Mõne tunni pärast oli mul tohutu suur hunnik oksi.

"Esmalt tuleb teha põrand. paneme oksad ja lehed...."

ma hakkasin oksi põrandaks panema ja nende okste peale panin lehed.

Pärast poolt tundi puhkimist, ähkimist ja ohkimist ma andsin alla ja vajusin maha nagu surnu.

"No mina ei saa seda onni lage üles, liiga suur tükk minu jaoks... Aga mul on ju telk! Kurat, kurat, kurat!!!" röökisin vihaselt. "Olen nii loll! Ma nägin tunde aega ja alles nüüd tuli mulle meelde, et mul on ka telk!"

Virutasin tigedalt jalaga vastu puuroigast ning needsin ennast sajakordselt oma lolluste pärast. Võtsin oma kõrvalt asuvast spordikotis välja telgi. Pusides selle kallal sain ma selle ilusti kotis välja ja hakkasin mõtlema kuidas seda kokku panna. Lõpuks - peale pikka pusimist - sain telgi kahtlaselt kenasti püsti.
"Nii," laususin ma uhkelt oma kätetööd imetledes. Samal hetkel varises mu pilgu all telk uuesti kokku.
"Ei!" karjatasin ma ehmunult ja jooksin uuesti telgi juurde.
"Kurat, küll!!!" röögatasin ma vihaselt ja virutasin mõtlematult peaga vastu puud. Nüüd, oli siis mul lisaks kokku varisenud telgile ka peas muhk.
"Jee..." porisesin tuikavat pead hõõrudes. Otsustasin telgiga veel pusida. Siis meenus mulle üks oluline asi: mul oli telefon sisse lülitatud.
Lülitasin selle kähku välja, kuid teadsin, et pean oma asukohta muutma. Korjasin kõik oma kodinad kokku, kuid siis mulle meenus taas üks halb uudis. Nimelt ma olin auto metsa serva jätnud.
Kirusin enda juhmust taga ning tormasin auto juurde. Teadsin, et pean siit metsast, üleüldse sellest piirkonnast lahkuma. Virutasin kõik oma asjad kõrvalistmele ning sõitsin meelet kiirusega sealt minema.
Sõitsin sinna kuhu iganes tee viis. Mul polnud õrna ainugi kuhu. Loodetavasti kuskile äga kaugele, kus ma saaksin otsast peale hakata...
Ma olin valmis, milleks iganes mis katsumused elult mulle oodata on... Või siis mitte...?

-----------------------------------------------------------

pls send help i am 4eva in pain.

see on känser.

pls vote.