Kadunud metsa (send he lp dis is känser(

käncer 5

Olin juba tükk aega sõitnud ning väljas hakkas juba hämaraks minema. Silmalaud tundusid üsna rasked ja peagi vajusid need sootuks kinni.

Ehmatasin üles selle peale, et olin vastu puud sõitnud. Astusin väsinult autost välja ning hindasin kahjusid. Õnneks oli see vaid pisike mõlk, sest olin sõitnud aeglaselt. Aga ega tegelikult vahet poleks olnud, ma tahtsin selle auto nagunii ära uputada, mida ma teen homme.

Ohates otsustasin, et täna ma rohkem ei sõida. Sõitsin mingile kõrvalteele, pidasin auto tee ääres kinni ja tõmbasin ennast kerra. Peagi saabus uni...

Ma ärkasin enda halva hingeõhu peale. Või siis ka päikese peale. Mu lihased olid magamisest kanged ja kõht oli tühi. Haigutasin kõvasti ja panin siis ruttu suu uuesti kinni, kuna tundsin oma halba hingeõhku.

Astusin autost välja ja tegin paar venitavat liigutust, millega mu keha ka üles ärkas. Tundsin kuidas kõht hakkas korisema ja hakkasin mõtlema kuidas süüa saada. Kiiresti tuli mõte, et ma võiksin minna poodi kuna mul on auto. Istusin kiiresti autosse, keerasin süüte sisse ja vajutasin kiiresti gaasipedaalile. Hakkasin otsima teeviita, et leida mingit suuremat sorti linna, kus oleks saanud poes käia. Muidugi pidin omale töökoha leidma. Mul olid küll kõik mu säästud kaasas, kuid nendest poleks järgmiseks seitsmekümneks aastaks piisanud.

Just siis kui ma olin lootust kaotamas, tuligi esimene teeviit mis näitas, et lähima asulani on 30 km. Vaatasin auto kütusenäidukit ja märkasin, et autos oli alles kõigest kolm liitrit kütust.

"Kurat!" röögatasin tigedalt. Sõitsin närviliselt edasi, lootes, et varsti tuleb tankla vastu. Kahjuks sai kütus otsa just peaaegu tankla kõrval.

"Neetud!" kirusin oma saatust. Aga ega midagi muud polnud teha, kui auto tanklasse lükata. Sain selle suure vaeva - puhkimise ja ähkimisega, maha kukkumise, vanumise ja karjumisega - tanklasse lükatud. Niisiis, ma tankisin auto täis ja maksin vajaliku summa. Ma otsisin kohta kus ööbida. Ma võisin olla säästlik, kuid see oleks tähendanud autos magamist ja see oli ebamugav. Teadsin, et ööd küll nii vara ei tule ning sellega on veel aega, kuid alati on targem ette mõelda.

Ma pidin olema reaalne. Jah ma tean. Otsi omale töökoht, käsutasin ennast mõttes.

Teostasin oma plaani linna sõita. Olin juba oma mõttetesse vajunud, kui järsku hüppas teele ette kass.

"Neetud kass!" röögatasin täiest kõrist ning vajutasin järsult pidurit. Kass tormas teelt eest, märgates mind tema poole sõitmast. Hingasin sügavalt sisse, enne kui taas sõitma hakkasin.

Edaspidi pean ettevaatlikum olema, kurjustasin endaga mõttes. See auto oli minu esimene ja ka arvatavasti viimane. Ma ei tohtinud seda ometigi ära lõhkuda. Veel. Ilma autota ei oleks ma saanud linna.

Ohkasin ning lisasin gaasi. Peagi nägin linna silti, mis näitas viis kilomeetrit linnani. Lisasin aina kiirust juurde, et võimalikult ruttu linnani jõuda. Mul ei olnud enam mingit isu autoga sõita. Üsna varsti hakkas eemalt paistma linna siluett. Jäin valgusfoori taha seisma.

"Jess!" karjusin rõõmsalt, olin juba kohe-kohe linnas, kuid nii valjult, et minu kõrval sõitva auto juht kortsutas mu peale kulmu. Kehitasin vabandavalt õlgu ja sõitsin rõõmsalt edasi.

Peatasin auto ühe poe parklasse. Astusin võidukalt autost välja ning hakkasin edasi-tagasi karglema ning kummalisi häälitsusi tegema.

"Ma suutsin seda!" karjusin ma üle parkla.

"Saate aru, ma suutsin seda!" karjusin ma ühe keskealise mehe õlgadest kinni võttes ning teda raputades.

"Hull..." pomises mees ning kõndis rutakalt minust eemale. Naeratasin õnnelikult ja ei teinud mehe kommentaarist väljagi. Ma olin juba harjunud, et mind kutsutakse hulluks. Üks suvaline inimene ei suuda juba minu head tuju minema viia. Keksisin rõõmsalt naerdes poe uste juurde ja jäin seal hetkeks seisme, et uksed avaneksid. Kuid nad ei teinud seda.

"Neetud küll..." pomisesin tigedalt, kui olin juba tükk aega ukse taga seisnud. Virutasin uksele jalaga ning järsku taipasin, et ust tuleb hoopis lükata.

"Ups..." pomisesin süütult ning astusin poodi. Tardusin hetkeks kui nägin palju inimesi poes viibis. Ma polnud harjunud nii paljude inimestega. Ohates kõndisin edasi ja hakkasin riiulites olevaid asju uurima. Pood ise oli küllaldki suur ja seal oli ka paljusi asju mis minu kodulinnas polnud.

"Ei tea mis see on," sõnasin ühte konservikarpi raputades. Mul polnud õrna aimugi, mis seal sees võiks olla. Kiri oli ka vene keelne.

"Hmh... Vahet pole, mul pole seda nagunii vaja," kehitasin ükskõikselt õlgu edasi kõndides.

Ostsin poest kõigest hädavajaliku, et kokku hoida. Nüüd tuli aga mõelda, et millisele töökohale kandideerida. Raputasin pead, et sellest mõttest vabaneda. Mul polnud õrna aimugi, mida ma tegema hakkan. Ma lihtsalt ei sobinud ühelegi tööle, mis siin linnas pakkuda oli. Ma teadsin seda juba ette. Mul raha oli, aga selleks ei oleks jätkunud terveks eluks.

"Fine," laususin ma ning otsustasin, et täna ma töökoha otsimisega pead ei vaeva.

Mulle küll korterid ei meeldinud, kuid maja ma ka ei kavatsenud üürima hakata. Need olid niivõrd kallid, et see oleks mu peagi pankrotti viinud. Linn oli päris suur ning ma olin peaaegu veendunud, et siin poleks nagunii ühti vaba rendimaja.

Istusin autosse ning sõitsin kesklinna. Niisiis, nüüd tuleb minu võimalus! Ja seda ma juba raisku ei lase!

------------------------------------

hello