LONDON

~1~

Ärkan äratuskella helina peale ning avan silmad, kell on 7.40.
Täna on siis see päev, päev kus ma kolin. Nimelt kolin ma Londonisse, asun seal õppima sügisel 11-ndasse klassi.
Kolimise põhjus on lihtne - vanemate töö.. Nad said seal parem tööpakkumise ning peale veidi aegset mõtlemist otsustasid selle vastu võtta.

Kolimine on küll huvitav, kuid minust jääb maha mu parim sõbranna Rebeca, kellega ma olen pisikesest peale kasvanud ning kõike jaganud.
Kuid peale gümnaasiumi on Rebeca otsustanud niiguinii maailmasse ringi reisima minna, seega oleksid meie teed nii ehk naa lahku läinud.

Kõik asjad olid meil juba umbes nädal aega pakitud, ning kolimiseks valmis, ega me palju kaasa ei võtagi, kuna vanemad otsustasid meie praeguse maja alles jätta, et meil oleks ka siin kuskil mõnusalt olla, kui me sõpru või lähedasi vaatama tuleme.
Kell 14.30 on meie lend, Rebeca tuleb mind lennujaama saatma, ütles et tal on ka väike kingitus mulle et ma teda päris ära ei unustaks.

Lennujaamas

"Ma jään sind igatsema Di"

"Mina sind ka Rebu" vastasin talle, ise pisaraid kinni hoides. Ma jään teda tõesti igatsema.

"Vaata et sa mulle kõigest teada annad kuidas sul läheb seal, terve suvi on ju ees, ja kui sa mõnda ilusat kutti näed siis haara kohe härjal sarvist" Naljates Rebeca

"Muidugi muidugi, London on ju kuumi kutte täis, ära muretse küll ma sulle ka midagi jätan selleks ajaks kui külla tuled" vastasin talle silmapilgutusega

"Ja kui keegi sulle midagi halvasti ütleb ss kohe helista, lendan kohale ja õpetan teda"

"Seda kindlasti, kuid ma arvan et saan hakkama" itsitasin vastu.

Ning siis hõikas ema et on aeg lennukile minna. Kallistasin veel Rebecat kõvasti ning palusin et ta end hoiaks ja mind ära ei unustaks.

Hakkasin juba minema, kui Rebeca mind hõikas ja ruttu minuni jooksis. Ta pistis mulle pihku väikse paki ning ütles "Ava see enda uues kodus, palun"
Kallistasime veel korra, ning läksin vanematele järele.

Istusin mossitades enda kohale ning hakkasin enda kotist kõrvaklappe otsima.
Ema muidugi märkas mu halba tuju ning ütles et, "Ära mossita, sulle kindlasti meeldib meie uues kodus, ning oma sõpradega saad ju internetis ka edasi suhelda."

"Hea öelda" pobisesin vaikselt, ning panin klapid pähe.

LONDON

"Hei, ärka Di, me hakkame maanduma." äratas ema mind.
Avasin silmad ning vaatasin aknast välja, vaade oli tõesti mega ilus.

Kui olime maandunud ning enda asjad kätte saanud, pidin ootama lennujaamas veidi aega, kuna vanemad läksid mingeid asju ajama seoses meie ülejäänud asjadega mis me siia üle kolisime.
Teel istekohani põrkasin ma kellegagi kokku, oeh kui minulik. Tõusin püsti ja hakkasin vabandama, kuid see "poiss" jõudis ette, öeldes mulle ülbelt "Võiks nagu vaadata kuhu kõnnitakse" ja enne kui ma midagi vastata jõudsin sammus ta juba minema.
Veidrik.

Mõne aja pärast olid vanemad tagasi, ning asusime teele, meie uude "koju?"

"Me oleme kohal" ütles ema, ning ma tõstsin pea telefonist ning vaatasin auto aknast välja.
Wow, see maja on tõesti ilus. Ilusam kui meie eelmine.
Astusin majja sisse, ning hakkasin ruume üle vaatama. Kõik oli nii "puhas?" kena, kuid mitte ülepaisutatud. Astusin trepile ja sammusin üles magamistube vaatama. Kokku oli neid 4.