LONDON

~5~

Ärkasin mingi kolina peale. Ennast liigutada oli jube vaevaline, ma ei pidanud isegi püsti tõusma selleks, et tunda kuidas mu pea lõhub. Kui ennast ümber keerasin, kuulsin ukse kinni minekut.
Kas keegi käis siin, või läks Hugo toast ära? Mõtlesin endamisi.
Võtsin öökapilt enda telefoni, et kella vaadata. 8.47 vaatas mulle vastu, veidi vara, aga kuna ma pole omas kodus on vist targem ennast püsti ajada.

Kui olin ennast riidesse saanud, ja juuksed veidralt krunni pannud, tatsasin alla, lootuses, et leian peavalu rohtu. Kööki jõudes nägin Hugot, kes istus köögilaua juures telefonis. Silmitsesin ülejäänud ruume, et uurida kas keegi on veel üleval. Tühjus.
Läksin siis ise ka kööki, võtsin kapist klaasi, et külma vett juua. Järsku kuulsin seljataga mingit pobisemist.

Mida? - küsisin üllatunult.
Tahad ibukat? - ütles siis Hugo kõvema toonil. Lausa tigedalt.
Aitäh- vastasin, ja võtsin laualt rohu.

Edasi oli asi vaikuses. Jõin vett, umbes paar klaasi, veidi aja pärast tundsin, et peavalu hakkab ka taanduma. Jõllitasin aknast välja, vihma sadas. Paar korda vilksasin silmanurgast ka Hugo poole, ta luges ajalehte. Veider, kes seda enam loeb.

See aeg mis me seal vaikides viibisime tundus nagu igavik. Ühel hetkel kuulsin ülevalt liikumist. Marcus tuli alla.
Tal polnud särki seljas, ning jalas olid hallid Nike dressid. Juuksed olid veidi sassis ja tema lumivalged hambad särasid vastu kui ta naeratas. Ütles mulle hommik ning suundus siis kohvi tegema.
Tahad ka? - uuris Marcus

Ei aitäh, ma hakkan parem minema. Kodus vaja veits koristada ja ma tahan hetkel üle kõige vanni. - naeratasin talle vastu. Hakates esikus jalanõusid jalga toppima.

Oled kindel? Tessa ärkamist ei oota? - uuris siis Marcus veelkord

Ja kindel, ta põõnab nagunii lõunani - naersin vastu ja hakkasin uksest välja minema.

Jõudsin aiast välja sammuda, kui kuulsin, et Marcuse maja uks käis. Hugo tatsas sealt välja, tagi seljas, ning pusa kapuutsi pähe sikutades. Mnjaa, ma saan märjaks.

Liigume koos. - ütles Hugo tõsiselt.
Okei - podisesin vastu.

Terve tee möödus taaskord vaikides, kodu väravani jõudes ütles Hugo "tsau" ja kõndis edasi. Veider, ta ei läinudki koju.
Koju jõudes läksin otsisin vahetusriided, käteräti ning kõrvaklapid, et vanni minna. Teel vannituppa möödusin koridoris öökapilt olevast perepildist, kus oli mu ema, isa ja mina väiksena. Vaatasin pilti ning poetasin sinna ühe musi.
Ma loodan, et te ei ole minus pettunud. Mõtlesin endamisi.

Võtsin klapid peast ja jäin kuulama. Ma oleks nagu koridoris liikumist kuulnud. Ma ju panin ukse lukku? Või ei?
Vannitoa uks oli mul igastahes lukus, astusin vannist välja, kuivatasin ennast ja panin riidesse, keerates veel rätiku endale juustesse. Üritasin hästi vaikselt vannitoa ukse lahti teha, ning kuulatasin veelkord, enam ei kuulnud ma midagi. Creepy. Läksin kontrollisin välisust, see oli lukus.
Ehk kujutasin ma seda stressist ette - ütlesin endale.
Võtsin külmikust mullivett ja ühe valmis võiku. Suundusin enda tuppa.
Uksest sisseastudes märkasin, et mu rõduuks on lahti. See oli küll enne kinni. Või kujutan ma tõesti asju ette?
Kuulsin Skype kõnekutset. Läksin läpaka juurde ja mulle helistas Rebeca.
Rebeca- Tsauu
Mina- Tsau ja
R- kuidas sul läheb? Oled midagi teinud ka peale kodus istumise?
M- käisin eile shoppamas ja peol. - ütlesin isegi uhkusega, sest arvasin ise, et kuni sügiseni istun mina kodus.
R- wow nüüd räägi mulle kõigest. - ütles Rebeca vaimustusega.

Rääkisime pea tund aega, kuni Rebeca pidi emaga poodi minema. Ta kiitis mind taevani, et ma kodus välja läksin, ning loomulikult uuris ka kuttide kohta, ma ütlesin, et pole mul kellegagi midagi ja ei hakkanud Hugost rääkima, sest tegelikult ju polegi millestki rääkida.
Mu juuksed olid peaaegu kuivanud selle tunniga, mis nad mul rätikus olid. Kuivatasin nad veel fööniga täitsa kuivaks ning otsustasin poodi minna, mul küll oli süüa, aga ma tahtsin midagi mis oleks hea.
Nagu pohmakaga hea.

Poes olles nägin ma, üllatus üllatus Hugot, ta oli seal koos Marcusega. Seisid kassajärjekorras. Mul oli valida kas lähen nende taha, või iseteenindusse kus oli 6 inimest ees. Raske see oli, aga kuna mul oli kõht tühi ja ma tahtsin kiiresti koju saada, valisin siis poiste taga ootamise. Marcus tervitas mind kohe suure naeratusega ning uuris kas pohmakas on möödas. Hugo ei teinud mind tundmagi. Rääkisin veidi aega Marcusega juttu, kuni oli meie kord maksta. Marcus tegi mulle ettepaneku, et viskab mind autoga ära, vihjasin veel läbi lillede, et autos ei ole minu jaoks ruumi.

Kuidas? Me oleme kahekesi Hugoga ju? - küsis Marcus

Ühel on lihtsalt nii suur ego, et ma pole kindel kas mahun autosse. - muigasin vastu, peaga Hugo poole viibates.

Marcus hakkas lihtsalt kõvahäälega naerma.

Pigem on sul liiga suur ahter, et autosse mahtuda. - purskas Hugo vastu.

Käi kanni! - haukusin vastu.

Mõlemad poisid ainult naersid nüüd.
Istusin autosse, ja tegin mossis näo pähe.

Ise nii suur aga käitub nagu laps - targutas Hugo taaskord.

Näitasin nüüd talle jonnakalt keelt, et talle veelrohkem närvidele käija.

Sa veel saad - ähvardas Hugo naerdes.

Maja ees, hüppasin autost välja, lehvitasin Marcusele ja tatsasin koju. Panin oma juustusnäkid, hapukurgid ja kummikommid kandikule ning suundusin oma tuppa, et hakata Netflixi vaatama.

Avan silmad, kell on 00.32, ma olin magama jäänud. Riietega ja puha.
Vastik vihkan riietega magamist.
Tõusen, et rõduuks avada, et tuba veidi õhutada. Ukseni jõudes märkan Hugot enda rõdul. Ta teeb suitsu.
Astun ka rõdule, ning jäin teda jõllitama. Ta oli lühikeste pükste peal, särki polnud, toetas vastu rõdu piiret ning jõllitas mulle vastu.
Paar minutit lihtsalt tõtt vahtides, mõistsin, et see olukord on veidi veider. Keerasin otsa ringi ja suundusin tuppa. Võtsin kapist siidist lühikesed püksid ja selle juurde käiva topi. Silmanurgast nägin, et Hugo jätkuvalt seisis samal kohal ja jälgis mu aknasse. Ma ei tõmmanud kardinaid meelega enam ette, vaid vahetasin riideid nii, et ta mind näeks.
Ning kui riided olid vahetatud, läksin aknale, kardinaid ette tõmbama. Just sellel hetkel lahkus ka tema rõdult ning siis nägin vaid seda kuidas tema toas tuli kustus.

Avan silmad. Keegi oleks mind nagu puudutanud, vajutan enda voodikõrval oleva lambi põlema.
Tühjus.
Ma vist kujutan tõesti asju ette.
Vaatan telefonist kella, 03.22. Panen telefoni voodiäärere tagasi, tule jätan põlema, ning vilksasin korraks vastas maja poole. Hugo tuli põleb.

Paistab, et keegi on samuti raske unega. Mõtlesin, ning uinusin taas.

Olen avatud absoluutselt igasugustele kriitikale, soovitustele ning muudatustele. 😊 Kuna see on mu esimene raamat ning pole varasemalt olnud ei julgust ega motivatsiooni kirjutama hakata, olen tänulik igale arvamusele.