27. Peatükk

81 8 1
                                    

Järgmisel päeval, pärast tähistamist läheb elu endistviisi edasi, kuid nüüd pole minu ja laste elu ohus ning ma olen ametlikult vaba temast.

Nüüd saan olla koos Augusti ja lastega rahulikult.

Teine laps kasvab ka mu kõhus.

Hommikul ma vaatan peeglisse ja näen, et mu kõhuke hakkab välja paistma.

Kas tõesti on nii palju möödas?

August ajab ka end üles ja tuleb mu juurde.

Ühe käega ta haarab kinni minust ning teisega puudutab kõhtu.

August: "Me laps juba nii suur."

Ta suudleb mu pead.

Peagi kuulen ka telefoni helisemist ja see ajab meid tööle.

Alex ärkab üles.

Ta puhkeb koheselt nutma.

August: "Lähme sööme ennem."

Lausun: "Ma võtan Alexi ka kaasa."

August noogutab ning ootab mind ära.

Alex rahuneb koheselt kui ta käte võtan.

Me läheme siis kolmekesi saali sööma.

Hoian Alexit süles nii kaua, kuid teenija tahab teda nii kaua hoida kuni me sööme.

Ta kasvab silmnähtavalt.

Me ei söö kaua, kuna töö ootab.

Pärast söömist viib Joseph meid tööle.

Tööle jõudnud, tervitab meid Charlotte.

Charlotte: "Tere hommikust härra August ja proua Rosie!"

Ma kortsutan norivalt kulmu.

Selle peale pistab Charlotte naerma.

Ma kõnnin raamatutuppa, kus ma töötan.

Asetan koheselt Alexi lauale, kuhu on asetatud pehme tekk.

Talle vist väga meeldib siin, sest nii kui ma tööle hakkan, vaatab ta mind oma ilusate silmadega üksisilmi.

Ma asun tööle.

Käin ka Augusti juures, et ette kanda.

Pean pidevalt meelde tuletama, et me hoiaksime töö ja eraelu lahus aga see on suhteliselt keeruline.

Proovin.

Ma räägin nii nagu peaksin oma ülemusega.

Augustile see väga ei meeldi aga mis teha, meil on pole veel pausi.

Ma ei taha ka, et mind teistmoodi koheldaks, olgugi, et me oleme kihlatud ja peale abielu ma olen osake Falke'de maailmast.

Pean seda Augustile meelde tuletama.

Ta muidugi ei nõustu sellega.

Õnneks ta suudab ära kannatada kuni lõunani.

Ma tean küll, et terve töökoht teab sellest, kuna uudistes tehti juttu.

Mu vanemad teavad ka ilmselt juhtunust.

Arvan, et väga õnnelikud nad just polnud.

Õnneks see mind ei kõiguta enam.

Mul on oma elu, neil oma.

Ausalt öeldes, ma igatsen oma venda Diegot.

Me oleme lahus olnud sest ajast saadik, mil mind sunniti abiellu astuma Danieliga.

Sinu ori 2 Where stories live. Discover now