Õnnetus toob õnne

...

"Ma vaja kõigest puhkust...... Ma luban, et minuga on kõik korras...... Ausalt.....Ma kirjutan sulle, kui ma saan..... ei ma ei plaani midagi hullu...... ma lähen magama.... olgu..... tsau" naine, kes oli lennujaamas juba pool tundi telefoniga rääkinud pani selle lõpuks käest, ning vaatas aknast eksinud pilgul välja.

"Sa valetasid talle" Naine keeras ennast poisi poole, kes teda kõnetanud oli, ning naeratas kergelt. Musta peaga ja lühikest kasvu poiss oli välja ilmunud justkui tühjast õhust.

"Kuidas sa seda tead?" Ta imetles seda poissi, kes nüüd koostemaga aknast välja vaatas ja salakavalalt naeratas

"Sa ütlesid, et sa lähed magama, kuid siin on peaaegu võimatu magada." Poiss vaatas hetkeks tõsiselt naisele otsa "Ma olen proovinud" seejärel ta naeratas, justkui oleks tal tuhandeid mälestusi millele tagasi mõelda. " Ära muretse, mina valetan ka vahest oma emmele, kui mul und ei tule,  või kui ma salaja öösel mängida tahan"  Poiss, kes ei olnud vanem kui viie aastane vaatas naisele säravate silmadega otsa, ning uuris teda.

"Aitäh, et mulle seda rääkisid, ma tunnen end kohe paremini. Muide kus su vanemad üldse on?"

Poiss osutas kuhugile oma selja taha. "ta on see punaste juustega naine, kes vihasena siiapoole kõnnib"

Naine vaatas lapse osutatud suunas ja naeris üle pika aja. "Tundub, et sind ootavad pahandused"

"Mind ootavad koguaeg pahandused. Emme ütleb, et ma ei suuda 3 sekundit ka paigal olla ilma kedagi ärritamata" poiss teatas seda suure naeratusega ja vaatas siis läheneva naise suunas, kes iga hetk temani oli jõudmas. Tegu oli pisikest kasvu, kuid saleda naisega, kelle näost oli näha väsimust, kuid ka armastust. Naine naeratas automaatselt enda poole sammuvale punapeale.

"Tere. Ma väga vabandan, kui Trevor Teid liiga palju segas" Naine seisis poisi ees, kergelt hingeldades, kuid uurides teist naist uudishimulikult nagu ta poegki

"Ta ei seganud mind üldse, pigem muutis ootamise huvitavamaks. Ma olen Aira" Naine sirutas käe punapea poole, kes kiirelt ta kätt surus.

"Fiona. Kas see segaks, kui me teiega ühineksime?"

"Ei üldse ei sega" naised naeratasid üksteisele, nagu ammused tuttavad. Kuigi Fiona oli pingile istunud jätkas ta Aira uurimist, justkui oleks tegu millegi väga huvitavaga.

"Mis need on?" Trevor, kes oli vestluse igavaks tähendanud uuris ümbrust, ning peaaegu koperdas Aira karkude otsa. Kuid leides midagi uut ja põnevat tõstis ta selle pea kohale ja vibutas nendega rõõmsalt. Mille peale ta ema ehmunult üles kargas. "Trevor. Sa ei tohi näppida kõike, mis kätte juhtub"

Trevor, kes ema kuulanudki polnud uuris nüüd karke ja vaatas Airat suure huviga "Need on need pulgad millega inimesed hüppavad eks?"

Aira naeratas "Neid nimetatakse karkudeks, ning need aitavad inimestel kõndida"

"Miks inimesed kõndimiseks abi vajavad?"

"Selleks on mitmeid põhjuseid, osad on sündinud veidi haigena, ning osad kukkuvad ennast haigeks"

"Kumb sinuga juhtus" Trevori ema, kes oma poega nõutult vaatas haaras ta käest, ning keeras poja enda poole

"Sa ei tohi selliseid küsimusi küsida"

"Miks"Poiss vaatas emale kutsika silmadega otsa, samal ajal õrnalt karku kõigutades

Kuid enne kui ema pojale vastata jõudis ütles Aira rõõmsal häälel. "Ma kukkusin"

Fiona, kes endiselt poja käest kinni hoidis raputas lootusetult pead, ning lasi poisi lahti.

"Kas sa tahaksid proovida nendega kõndida?" Aira naeratas Fionale üritades sisendada talle, et kõik on korras. muutis karkude kõrgust ja andis poisile kiire õpetuse.