Õnnetus toob õnne

...

Kui naine end veest välja tõmbas ootas mees, et näeb ta jalge asemel kalasaba, või vähemalt sõrmedest lendavaid sädemeid. Ta polnud kunagi müstilistesse asjadesse uskunud, kuid see naine ei olnud nagu kõik teised, niisiis pidi temas midagi erilist olema. Selle asemel lebas tema ees ilusa kehaga noor naine. Ta kuldsed juuksed särasid tilkuvast veest, ning ta sinised silmad särasid, kui ta mehele otsa vaatas. Mees pidi tunnistama, et tema ees lamav naine oli ilus, kui mitte lausa võrgutav.

Kui ta oli ettevaatlikult kaani eemaldanud ja sellega naisest eemale kõndinud mõtles ta hetkeks, et kui ta ennast näoga tagasi järve poole keerab on naine kadunud. Selle asemel istus ta seal üks jalg kõveralt keha vastas ja pead sellele toetades. Teine jalg lamas sirgelt vaikselt omasoodu väriseva järve poole. "Sul on ilusad juuksed" Mees kirus ennast kohe selle lause lausumise ajal mõtetes, kes küll alustab normaalset vestlust sellest. Naise juuksed, mis siiamaani vikselt vett tilkusid lebasid ta seljal. Kuuldes mehe sõnu tõstis ta pea, liigutades nii neid juukseid kuuvalguses ja naeratas mehele. "Võib arvata, ma just pesin neid" Naine jälgis meest, justkui oodates teise reaktsiooni, kuid mees muigas. See tuli kohati ootamatult, et naine sarkastiline oli, kuid tema sarkasm oli põimitud lahkuse ja naeruga, muutes selle hoopis millekski muuks.

"Kus sa ööbid"

"Hotellis" Naise silmad keerasid ennast korraks kõrvale, et siis uuesti meest puurida.

"Ma viin su sinna" Mees astus lähemale, ning ulatas naisele käe, mille too eemale lükkas

"Ei" see oli lausutud kerge paanikaga naise silmis, ning mees vaatas teda nüüd huviga.

"Ma ei saa sind ometi siia metsa jätta"

"Miks mitte?" Naise silmis paistis midagi veel, võibolla killuke lootust, mees ei teadnud.

Ta ulatas naisele uuesti käe olles nüüd kindlam kui varem, et viib naise ise hotelli kohale. Naine aga vaatas enda poole sirutatud kätt ebausuga "Ma võib-olla valetasin sulle..."

"Sa ei ööbigi hotellis?"

"Ei" naine keeras pilgu kõrvale.

"kus siis?" mees ei suutnud kiusatusele vastu hakkata, ta haaras naise lõuast ja keeras selle kergelt enda poole. Samal ajal nägi too, et naine mõtles pingsalt oma vastuse üle, justkui olles valmis valetama. "Proovi sa vaid veel kord valetada"

Naine suunas oma silmad mehe omadele ja naeratas vaikselt. "Ma kavatsesin siin ööbida."

                                                                                         ...

Naine mõtles pingsalt kuidas saada mehest lahti nii, et ta ei peaks maapinnalt tõusma, ning näitama oma vigast jalga, mille peale toetumine talle tohutut valu põhjustas. Siiamaani lootis ta, et valetamine aitab, kuid selle asemel et ära minna oli mees talle hoopis lähemale tulnud. Ta polnud juba ammu jala pärast piinlikust tundnud, kuid seekord oli see imelikul kombel nii. Aira ei tahtnud, et mees, ükskõik kui võõras ta ka oli, näeks kuidas naine ainult karkudega liikuda suudab.

"Äkki soovid riidesse panna" Mees segas Aira mõtteid, ning nüüd vaatas naine mehe kergesti muigavasse näkku ja oli rohkem segaduses kui kunagi varem.

"Jah, mu riided on seal põõsa all, ma kohe võtan" Ta ütles seda varvast liigutamata, mees vaatas teda, kergitas ühte kulmu ja hakkas osutatud põõsa poole minema.  Naine peitis pea kätesse, "nüüd on kõik läbi, ta näeb karke, ning läheb ära, jättes mind siia tähtede alla istuma, ning ma pean terve ülejäänud elu piinlikust tundma." Ta kuulis samme enda poole tagasi kõndimas, ning vaatas häbelikult sõrmede vahelt üles.

"Need on sinu omad?" Mees tundus kuidagi segaduses, kõigutades ühes käes Naise kollaseid karke ja hoides teises käes ta riideid, olles naise seljakoti ka üle õla visanud. Aira vaid noogutas.

"Vajad sa abi?" Mehe hääl ei olnud haletsev, ega ka pilkav. Tundus nagu ei oleks mees väga kindel, mida ta edasi peaks tegema. Aira raputas pead ja tõusis kõverdatud jalale tasakaalu, viies haige jala graatsiliselt küljele, kuni ta ainult tervele jalale toetudes püsti seisis, haige jalg kasutult kõrval vastu maad toetumas, ning mehe käest oma riided haaras.