Kaks elu: Maiko vaatepunktist

Peorikkuja

Peale eelmist õhtut jätkasin oma kohutava käitumisega, lihtsalt selleks, et ma ei mõtleks, kui palju ma teda armastan. Ei omanud tähtsust kuidas see sõda lõppeb või kas ma suudan selle käsu täita või mitte – me ei saanud niikuinii koos olla.

Minu ootamatult kehv käitumine ajas samas ka mu sõbrad hulluks. Mul kulus nii palju aega ideede välja mõtlemiseks, kuidas printsessile kõige rohkem närvidele käia, et minu obsessiivne tegevus pani mu sõbrad arvama, et mul oleks professionaalset abi vaja. Nad ei tahtnud enam minuga tegemist teha, nii kaua kuni jälle normaalse magiaanina käituma hakkan.

Kuna nad mind enda lähedusse ei tahtnud ja mul polnud pidevalt vaja nende kriitikat kuulata, siis veetsin suure osa oma ajast raamatukogus.

Ühel päeval otsustas Anabell minuga liituda. Ma ei oleks eales osanud arvata, et ta midagi sellist võiks teha, kuna ma kohe kindlasti ei olnud talle andnud ühtegi head põhjust minu juurde tulemiseks.

„Mis sa teed?" küsis ta rõõmsa häälega ning istus minu kõrvale.

„Väldin sind," vastasin puhtalt selleks, et midagi õelat öelda ja varjata kui õnnelik ma tegelikult tema nägemise üle olin.

„Sa ei saa mind vältida! Ma pidin sind vältima!" vastas ta pahaselt. Sel juhul olime me mõlemad kehvad selles.

Samas kui ta oli otsustanud minu vältimise ootamatult lõpetada, siis pidi tal midagi olulist öelda olema. „Mida sa siis õigupoolest ta...had?" küsisin end näoga tema poole pöörates ja kangestusin teda nähes. Ta vaevu kandis riideid. Imestasin, et ükski õpetaja polnud tal käskinud veel midagi muud selga panna.

„Mis sa arvad, kas pole mitte lahe riietus?" küsis ta ilmselgelt teadlik olles, mis mulje tema välimus jätab. Seejärel tõusis ta püsti ja keerutas, pannes oma juba niigi lühikese seeliku veel kõrgemale õhku tõusma. Kiirelt tõmbasin ta tagasin tooli peale istuma enne, kui ta midagi kahetsusväärset teeb. Printsess muidugi ei paistnud sugugi midagi kahetsevat ja tõstis istudes ühe jala graatsiliselt üle teise.

„Kas sa oled terve päev nii ringi käinud?" tahtsin teada. Miks ta midagi sellist tegema peaks?

„Jah, mis siis? Kõigile on igatahes meeldinud, aga ma tahtsin sinu arvamust ka kuulda," lausus ta säravalt naeratades, milles oli kerget salakavalust.

„Sa näed välja nagu kallis prostituut," vastasin ausalt ja keerasin pilgu temalt ära ning hakkasin enda ees lahti oleva õpiku lehti lappama, ilma neile tegelikku tähelepanu pööramata. Ta oskas kohe kindlasti mind paremini hulluks ajada kui mina teda, mis paistiski tema eesmärk olevat kogu selle riietusega.

„Et kohe kallis, jah?" sõnas ta flirtivalt.

„Ei, lihtsalt prostituut," vastasin ja üritasin oma häält võimalikult rahulikuna hoida ning lootsin, et ta läheb minu vastuse peale oma tuppa riideid vahetama.

„Ole siis pealegi selline tujurikkuja!" ütles ta pahaselt ja kõndis minu juurest minema. Hingasin selle peale kergendatult, kuid ei suutnud oma silmi temalt võtta.

Ta ei võtnud siiski suunda raamatukogust välja vaid hoopis mingi suvalise tüübi juurde, keda ta suudelda otsustas. Enne kui ma endale isegi teadvustada jõudsin, mida ma täpselt teen, olin juba tüdruku juures ja tõmbasin teda eemale.

„Kao minema!" laususin tüübile, kes mulle äärmiselt ehmunud pilguga otsa vaatas ja kiirelt minema jooksis.

Ümber minu süttisid raamatud riiulitel põlema ja kooli tulekustutussüsteem läks tööle. Teadsin, et olukord oli halb, seega võtsin kärmelt oma asjad ja tormasin minema. Ma olin nii totralt armukade. Miks ta mingit suvalist tüüpi suudles, keda ta isegi ei tundnud? Kui ta tahtis mulle närvidele käia, oleks ta samahästi võinud ka mind suudelda.