Kadunud maja

Segadus

Mis on sinu esimene mõte ärgates valges toas, valges voodis, valgete linade vahel? Su ümber seisavad võõrad kes omavahel räägivad ja sinuga ühtegi sõna ei vaheta. Sa vaatad toas ringi olles ise segaduses.
Need olid esimesed asjad mida ma haiglas silmi avades nägin.
"Kus ma olen?" Küsisin ma segaduses olevalt.
"Väga tore te olete ärkvel" Vastati mulle minu enda küsimust ignoreerides.
Uks avanes ja sisse astus veel üks valgetes riietes naisterahvas. Sellel hetkel sain ma aru, et olen haiglas, kuid miks seda ma ei teadnud.
"Miks ma siin olen?" küsisin ma siis, et oma küsimusi vähendada.
"Me ei oska veel öelda aga kõige tähtsam on see, et te olete teadvusel" vastas mulle see naisterahvas kelle nimesildil oli kirjas Maria.
Järsku avanes jälle uks, kuid seekord jooksis sealt sisse mu ema.
"Issand ma olin nii mures, kas sinuga on kõik korras?"
Küsis mu ema muretsevalt, kuid rahulikult, mis mind üllatas, sest just hetk tagasi oli ta siia jooksnud nagu oleks ta maratonil.
"Ma tunnen ennast hästi aga väsinuna" Vastasin ma emale.
"Maga maga kullake, kõik saab korda" ütles ta, samal ajal mu pead õrnalt silitades.
Tundsin ennast turvaliselt, naeratasin ja panin silmad kinni ning varsti oligi uni minust võitu saanud.
Unes ei näinud ma midagi. Ainuke asi mida ma nägin oli must pilt silme ees.
Magasin paar tundi ning siis ärkasin jälle, olles ikka seal samas kus uinusin.
Silmi avades ei näinud ma enda ümber ühtegi arsti. Ainult ühte vee klaasi mis voodi kõrval laua peal oli.
Võtsin klaasi ning jõin paar lonksu vett, sellel hetkel tundus see maailma parim asi.

Arst nimega Maria astus mu palatisse ning andis vastused mu küsimustele.
"Kuidas sa tunned ennast?"
"Hästi" vastasin ma.
"Väga hea"
"Sa oled siin, sest olid kokku kukkunud ning su sõbrad helistasid kiirabisse"
"Miks ma kokku kukkusin?"
"Me täpselt ei tea aga kui see peaks uuesti juhtuma siis tuleb suuremad uuringud teha"
"Praegu aga laseme su koju" vastas ta mulle
"Kas mu ema tuleb mulle järele?" Küsisin ma.
"Jah ta peakski varsti siin olema"
"Selge ma siis ootan"
Arst Maria keeras ringi ning lahkus palatist. Mina aga jäin ootama oma ema ja samal ajal mõtlesin, et mis ikka täpselt eile juhtus.
Ei läinud kaua, kui ema haiglasse jõudis ja mu koju viis. Auto sõit oli vaikne ning mingit pikemat vestlust ei toimunud.
Olime jõudnud teele, kust paistis see maja millest mind kiirabiga haiglasse viidi. Olin aknal valmis ja ootasin, et näha äkki seal on midagi mis seletaks eilset. See mis ma nägin ei olnud mingi mahajäetud maja vaid hoopis tühi põllumaa. Ma ei julgenud emale öelda et me just seal eile käisime ega küsida mis selle majaga üleöö juhtus.