Olin närviline ning vaatasin oma seinal olevat kella, mis hakkas kümme lööma.
Ma hakkasin ruttu asju pakkima võtsin kaasa taskulambi, juua ning igaks juhuks ka akupanga.
Tõmbasin oma jope selga ja saapad jalga, ütlesin vanematele head aega ning astusin välja. Õues oli niiske ja jahe. Suundusin pargi poole, kus me kokku pidime saama. Ma ei jõudnudki palju maad käija, kui mulle juba helistati.
Et "Kus sa oled? Kell on juba peaaegu üksteist."
El "Ethan mis kell on?"
Et "üksteist kohe, ütlesin ju kurt oled või?"
El "Pigem oled sina pimedaks jäänud. Vaata uuesti kella."
Et "Mis asja kell oli kindlalt 10:50 kui mina seda vaatasin. Ja mida ma selle 30 minutiga nüüd peale hakkan?"
El "Rahune maha. Ma juba liigun, ära mine kuskile püsi seal."
Et "Ega ma väike laps pole, kes ära kaob, kui ühe sammu astub."
El "Sinu mõtlemise kohta võiks küll öelda, et oled viiene. Tsauu ma varsti jõuan."
Et "misasja..." tsau jah.
Ethan on alati asjadest teistoodi aru saanud. Ja vahest on küll tunne, et mõtteviis on tal nagu väikese lapse oma, kuid enamjuhtudel mõtleb ta oma vanusele ikka kohaselt. Nägin juba pargi tulesid ja Ethanit kes üksinda pingil istus ning instagrammis surfas. Ma hiilisin tasakesi tema selja taha ja ehmatasin teda.
El "Boo!"
Ethan karjatas "Sa just ehmatasid mul hinge seest välja" köhis ta.
El "Oled sa üldse kindel, et sul oli hing sees?"
Et "Ega nüüd päris kindel pole aga suhteliselt küll."
El "Hea seegi, kus teised on kell on juba päris hilja."
Et "Küll nad tulevad viisteist minutit on ju aega veel."
El "Ootame siis, aga niikaua võiksid mulle ka rääkida miks me sinna tagasi läheme."
Et "Mina ei tea sellest midagi Emely käskis mul lihtsalt kohale tulla ja no siin ma olen, pool tundi varem."
Me ootasime vaikuses kuni nägime vilkuvaid ratta tulesid.
El "Need peavad nemad olema."
El "Ethan Ethan!?"
Ethan oli maga jäänud ning ma asusin teda äratama, raputades ja karjudes.
Et "Mida..sa tahad?"
El "Hommik unekott, tõuse ja sära nad tulevad."
Et "Kes? Ma küll ei näe kedagi."
El "Tee oma silmad lahti jobu, siis näed."
Et "Aa aitäh ja ma pole jobu muide."
El "jaajah lähme neile vastu. TULE JUBA!"
Et "Ma ju tulen rahune maha."
Ma olin närvis, sest ei teadnud, mis plaanid Emelyl on ja miks just selles majas.
Em "Tsauu, noh seiklusteks valmis?"
Tervitasime üksteist kallistades.
El "Kui ma teaks mis plaanidega me sinna lähme siis saaksin valmistuda küll jah."
Em "Ah küll sa näed, mida sa pabistad? Pealegi sellest on juba aasta möödas."
El "Ega ma sellepärast karda. Mitte, et ma üldse kardaks... lihtsalt ebamugav tunne on."
Em "Sina ja su ebamugavus, millal see varem sind õigesti hoiatanud on?"
Sosistasin iseendale El "no ikka on."
Et "Mis?"
El "Ei midagi, ma rääkisin oma ette."
Et "Täiesti hulluks läinud juba."
ESTÁS LEYENDO
Kadunud maja
Terror"Kullakene, seal ei ole kunagi mitte mingisugust maja olnud ja ei..." Ma olin maruviha täis, tõusin püsti ja lahkusin. Ma ei suutnud enam vaadata kuidas inimesed mulle otse näkku valetavad nagu poleks mitte midagi juhtunud. Em-Emely El-Elizabeth Ed...
