Ütlemata sõnad

25. Osa

Ärkasin üksi ja ilma riieteta oma voodis. Avasin vaikselt oma silmad üritades harjuda ereda valgusega.

Kobasin käega telefoni järele ning vaatasin, et kell näitas 19.42

Telefon sumises hetkeks mu käes, mis tähendas seda, et keegi oli mulle kirjutanud. Avasin messengeri ning sain šoki.

Steven: aitäh ilusa elamuse eest baby :3

Mälestused mu peas aina kerisid ja kerisid, mida ma ometi tegin, kaotasin süütuse poisile, kes ei armu kunagi...

Toetasin oma pea kätele ja lasin pisaratel oma põskedele langeda, ma olen nii rumal, nii nõrk, nii loll.

Haletsesin end umbes pool tundi ning seejärel puhastasin oma näo, et keegi ei saaks teada, et nutnud olen ning pärast läksin kööki.

Kuigi mu suhted isa ning tema naisega polnud eriti kiita otsustasin siiski üle pika aja süüa õhtust koos nendega.

Paar minutit enne kella üheksat liikusin söögituppa ning võtsin oma kohal istet.

"Wow, meil on au süüa üle pika aja koos printsessiga," Becky häälest kostus puhas sarkasm.

"Becky kui sul midagi öelda pole, siis ole lihtsalt vait, näed targem välja."

"Ma olengi targem kui sina," Becky viibutas oma käega," olen ühe kursuse majandust õppinud erinevalt sinust."

"Ühe kursuse? Hmm palju neid kursuseid ka tegelikult on?"

"See ei oma mingit tähtsust."

"Mis mõttes see ei oma tähtsust, Becky üks kursus ei näita midagi sinu teadmiste kohta, kui siis ainult seda, et sul polnud piisavalt palju ajusid selleks, et edasi õppida."

"Tead sina kasvatamatu jõmpsikas-"

"Aitab, lihtsalt aitab," isa tundus olevat üpris vihane," mul on kergelt öeldes villand teie nääklemisest, ma olen suure osa oma ajast välismaal, et pakkuda teile lillelist elu ja koju jõudes aina kuula teie nääklemist."

"Aga isa-"

"Mis aga ah? Sa oled minu tütar, aga mul on sinust ja sinu tujudest kõriauguni, ma saadaks hea meelega su koju tagasi, aga isegi su oma ema ei hooli sinust ja müüs su odavalt maha."

Mul jäid sõnad kurku kinni, kuidas saab mu oma isa nii öelda... kogusin end paar hetke ja tõusin sõnagi lausumata lauast.

Kuulsin isa hüüdeid, aga ei teinud neist väljagi, tõmbasin ketsid jalga ja lahkusin hoonest ning kõndisin teadmata suunas.

Jõudsin mere äärde ning istusin maha ja imetlesin inimtühja randa.

Mõtlesin kõigele mida mu isa mulle vihahoos ütles, usun, et ta ei mõelnud seda päris nii, aga kes teab.

"Hei," kuulsin seljatagant võõrast häält ja keerasin automaatselt oma pea hääle poole. Mulle vaatas otsa imearmaste põselohkudega naeratav poiss, kellel olid hingematvalt ilusad sinised silmad.

"Ee tere," sõnasin kui olin tema imetlemise lõpetanud.

"Tohib sinu kõrvale istuda."

"Ma usun küll.

"Mina olen Jack"

"Mina olen-"

"Ma tean küll, kes sa oled."

"Aga kuidas?"

"Kas on kedagi, kes sind siinkandis Ei teaks," poiss turtsatas oma enese vastuse peale.

"Kindlasti leidub ka selliseid."

"Kõik selle piirkonna inimesed kummardavad su isa nagu ta oleks mingi jumal, kuigi on lihtsalt üks ilusa näolapapiga-" poiss vakatas hetkeks," ah vahet pole."

"Mida sa öelda tahtsid?"

"Pole oluline, ma hakkan parem minema," poiss hakkas püsti tõusma.

"Tahtsid öelda, et ta on mölakas? Ma nõustun sellisel juhul sinuga 100%-lt," naeratasin poisile kuigi südames tundsin, et lämbun pisaratesse.

Jack vaatas Mind mõne hetke huviga, justkui otsides minu silmist vastuseid ning potsatas uuesti maha.

"Mis ta sulle ütles või tegi?"

"Miks sa arvad, et ta midagi ütles või tegi mulle?"

"Su kehakeel ütleb seda ja noh minu arust su isal on alati midagi öelda, niisiis vaevalt ta oma tütart paremini kohtleb kui teisi."

"Kas me oleme sinuga varem kohtunud?"

"Ma olen sind näinud varem tänaval, poes jne, aga me pole otseselt kohtunud," lausus poiss.

"Ometi mulle tundub, et sa mõistad mind paremini kui mu oma sõbrad."

Jack naeratas mulle ja oli näha, et see naeratus tuli südamest.

"Mis su isa siis tegi sulle?"

"Ehh ta otseselt Ei teinudki midagi, ütles suht otse mulle, et ma olen saast ja mind Ei tahaks keegi :)"

"Mida??? Kuule su isa on paras sitapea niisiis sa Ei peaks tema sõnadest laksma end mõjutada."

"Aga tal on õigus, isegi mu ema müüs mu isale maha ja kadus seejärel jäljetult."

"Müüs maha?Mida sa selle all mõtled?"

"No pmst lühidalt öeldes, ma elasin varem Eestis eks koos ema ja kasuisa Tommyga ja ühel päeval sain juhuslikult teada, et Tommy pole mu isa ja hakkasin uurima selle kohta ning kui sain teada, kes mu isa on tahtsin siia  "külla" tulla ja siiani pole Eestisse tagasi saanud. Isa ütles, et ema võttis koolist mu paberid vàlja ja sai vastutasuks 100 000 eurot Ning andis lubaduse mitte Kunagi rohkem minuga suhelda, ehk ta müùs mu maha..."

Poiss mu kõrval nihkus mulle lâhemale ning pani ühe käe ümber minu ja teisega paitas mu pead.

"Tead ma saan aru mida sa tunned, aga ma tean sinu isa kogu oma elu ja ma olen kindel, et ta Ei räägi sulle tõtt."

"Aga välja kirjutada sai koolist ainult ema."

"Võimalik, et ta kirjutaski, aga usun, et su isa ähvardas teda. Mu ema on olnud aastaid su isa seksisemu," poiss krimpsutas seda öeldes oma nägu," ja ma pole selle üle uhke, Ega ta ise ka Ei ole, mu vanemad on abielus ja kui isa teada saaks, siis oleks meiega vist kõik.l

"Aga Miks su ema seda teeb?

"Su isa on manipulaator, ta ähvardab mu ema, sellepärast arvangi, et ta ähvaradab ka sinu ema, ma Ei usu, et su ema loobus sinust nii kergelt."

"Ma Ei tea... mu isa armastab mind."

"Su isa armastab ainult iseend ja oma raha."

"Ma ausalt Ei tea, mu ema eemaldas isegi oma kontod Ja see on minu arust veider."

"Tead, Mis teeme? Ma tegelen IT-ga ja uurin veits seda asja Ning siis kirjutan sulle, oled nõus?

"Nõus"

-

Nädalad möödusid ning Jackist polnud midagi kuulda kuni ühe saatusliku õhtuni.

Kuulsin telefoni helinat Ning ekraanil säras võõras number."

"Hallo"

"Hei, Mina Jack olen, tule nii ruttu mere äärde kui saad, mul on sulle midagi väga olulist öelda. Asjaga on kiire."