Mul on alati elanud minus lootus, et kuskil on minu koht. Aastast aastasse saan aru, et mineviku valu käib minuga kaasas ja vahel hoiab mind paigal, tunnetes, mis kuuluvad eilse päeva juurde. Ometi püüan iga päev olla nagu päike, kohal ja soe, ning ehitada endale ilusat elu. Aga ma küsin endalt tihti, kas see elu saab kunagi päriselt minu oma olla, kui ma ei suuda minevikust lahti lasta. Vahel peidan end oma lugudesse ja kirjutan neid aastast aastasse sahtlisse. Aga mis siis, kui ma kirjutaksin hoopis maailmale? Kui ma jagaksin oma tundeid ja annaksin kellelegi kasvõi killukese lootust, et ka siis, kui elu tundub liiga raske ja väljapääsu ei paista, on usk ja oma südame soojas hoidmine see, mis juhatab meid sinna, kuhu me tegelikult kuulume. See maailm, millest me sügaval sisimas unistame, on olemas ja ootab meid hetkel, kui leiame üles oma südame ja selle, mis on meile päriselt oluline.