Kallis Calvin

24. Teraapia & õega sina peal

K A L L I S C A L V I N: 24. P E A T Ü K K: T E R A A P I A & Õ E G A S I N A P E A L 

„Igal asjal on oma koht ja aeg, sest mitte miski ei toimu ega sünni niisama ja ilma tõsise põhjuseta. Saatus on see miski, mis osati on su enda kirjutada ja teha ja samas on mitmed asjaolud juba ette tehtud, sest igal sinu õppetunnil on kolm sammu: valu viib suurte hingepiinadeni, sellega leppimine viib suurema kasvuni ja rahu tegemine viib uue alguseni. Võtmesõna on siinkohal valiku tegemine ja lasta end juhtida sinna, kus sa pead olema – on selleks siis õnne- või valumeri."

SAMAL PÄEVAL, KELL 14:30

Olime Calviniga jõudnud Londoni kolmandasse sisustuspoodi – mis oligi üks suuremaid, mida ma teadsin – ja vaatasime lae-, seina- ja põrandalampe, olles juba mõnikümmend minutit täielikus vaikuses olnud. Viisin pilgu lähima kassani, mis mulle silma jäi ja nägin, et seal ei olnud kedagi, mistõttu mu plaan minna klienditeenindjat abi küsima, oli juba eos läbi kukkunud. Viies pilk tuhmmustale laualambile, uurides selle disaini, nägin silmanurgast, et Calvin silmitses laterna moodi seinalampi, mille pirn oli ülespoole ja mille kinnitused olid kuldsed. Ta näis sellest võlutud olevat ja ma ei julgenud suud avada, et küsida, kas me ei peaks klienditeenindjat otsima, et leida Rebecca soovitud lae- ja seinalambid.

Tõttöelda olin ma üllatunud, et ta kutsus mind enda tüdruksõbraks ega suutnud alla neelata klompi, mis mul kurgus pakitses. Olin otsekui tumm ja ei osanud temaga korralikult suhelda, et oma hirmupilvi minema uhuda, tehes nõnda sääsest elevandi. Ma ei olnud küll päris kindel, mis mind täpselt häiris või painas, aga ma teadsin, et mis iganes see oli, tegi selline käitumine asjad vaid keerulisemaks ja ma olin selles lausa meister.

„Anne?" kõnetas Calvin mind järsku, ehmatades mind.

„Pagan!" vandusin, lüües oma vasak käsi vastu lambi äärt.

Calvin tormas kohe mu kõrvale ja suudles mu kätt. „Kas sa said väga haiget?"

„Ei," vastasin talle, heites silmad maha. „Ma vaid ehmatasin."

Ta surus oma huuled uuesti mu käelabale ja otsis mu pilku, küsides: „Oled sa selles kindel? See löök tundus üsna tugev."

Naeratasin talle. „Tühiasi."

Ta naeratas mulle vastu ja silitas käega mu paremat põsesarja, tuues esile elektrilööögi ja põletavad laineid mu ülejäänud kehas kuni varvasteni välja. Ma ei mäletanud, millal ma viimati niimoodi tundsin, kuid see oli meeldiv – tunda, et kellegi lähedus või puudutus mõjus mulle nõnda intentsiivselt.

„On kõik hästi?" küsis ta, pilgus soojusehelk.

Lase lahti! Lase ükskord lahti!

„Millal sa otsustasid, et ma olen su tüdruksõber?" purksasin välja, vaadates talle otse silma. „Me oleme käinud ainult kahel kohtingul ja ma võitlen oma deemonitega ja-"

„Ah et selles on asi," muigas ta, suudeldes teist korda mu muljuda saanud kätt, aga hoides oma silmad minul. „Ma arvasin, et midagi tõsist on lahti."

Püksasin teda õlga. „See ongi tõsine! Minu jaoks!"

Calvin muigas edasi. „Anne."

„Calvin... ma-" üritasin öelda, kuid ta katkestas mind poolelt sõnalt, kattes mu nägu oma kätega ja suudles mind põgusalt huultele, kuid sellest piisas, et ma tunneksin taaskord seda põletavat armujoovastust, mis valdas mind iga jumala kord, kui ta mind puudutas.

„See ei ole aus," sosistasin hingetuna tema huulte vastas.

Calvin naeratas ja suudles mind uuesti, hoides mind nõnda kindlalt paigal ja ka vagusi. Suudlus kestis vaevalt minut, kui ma end lahti rebisin ja talle tungivalt silma vaatasin, öeldes: „See ei ole kohe üldse aus."