Kallis Calvin

6. Kannapööre & leina lõpp

K A L L I S  C A L V I N: 6. P E A T Ü K K: K A N N A P Ö Ö R E & L E I N A L Õ P P 

,,Kui Sa tahad oma elus kannapöörde teha, siis alusta parem kohe, mitte homme ega järgmine nädal, kuna aeg tiksub meil kuklas ja surm varitseb ka iga nurga peal, nii hirmus kui see ka tundub. Mõnikord aitabki selline tõuge sind õigele teele."

HILISÕHTUL, KELL 22:30

Olin just voodisse roninud, kui kuulsin alt korruselt suurt kolksatust ja ehmatasin end istukile, piiludes öökapilt äratuskellalt kella, mis näitas 22:34 ning tõusin sügava ohke saates püsti, kuuldes seekord juba Claire'i kisa. Tõmbasin pusa öösärgile peale, jättes lukk siiski eest lahti ja suundusin alla, leides enese üllatuseks neiu Calvini käevangus esikus seismas, mõlemad ehmunud näoga kildudeks purunenud vaasi maas vaatamas.

,,Kas te ikka teate, mis kell on?!" sisistasin neile, tormates teda noormehe küljest lahti tirima. ,,Sul on homme muusikakool ja doktor on vahetpidamata helistanud!"

,,Oh, Ann, sa oled vaevalt ühe päeva linnas olnud ja juba sa tead mu päevaplaani..." oigas neiu, langedes mulle kaela. Tundes tugevat alkoholi lõhna, saatsin Calvinile pahase pilgu, mille peale viimane vaid õlgu kehitas – justkui ei oleks tema mitte milleski süüdi –, kuigi sisimas oleksin tahtnud ta siinsamas maha lüüa.

Kuidas ta küll julgeb???

,,Mis sa talle ütlesid?" nügis Claire mind, tõmmetes endale tekk peale. Olin Calvini sõnagi lausumata minema saatnud, eirates igat tema katset vabandada ei-tea-küll-mille-eest, tormates seejärel Claire'le mullivett tooma. Ma ei tea, mis see küll täpselt oli ja kui palju see paika pidas – ilmselgelt polnud ma suurem alkoholi sõber –, kuid Claire'i aitas alati vesi, et järgmine päev ilma mingisuguse pohmakata ärgata.

,,Kellele? Calvinile?"

,,Ei, mu doktorile," pomises ta patja, surudes terve oma nägu sinna, olles pool pudelit vett ära joonud. Võtsin talt kingad jalast ja läksin võtsin kummutist ta ööriided välja, ulatades need siis talle, kuna selleks hetkeks oli ta juba püsti ja tõmbas endalt kleiti üle pea seljast.

,,Ütlesin, et sa oled sõpradega väljas ja võtad temaga ühendust niipea kui saad." Calvin ei olnud suurem asi sõber, kuid mis sellest, mõtlesin endamisi, olles seda öelnud.

,,Ann," ütles ta hellitavalt, haarates mu käest, tõmmates mind enda kõrvale, pannes samal ajal pilvedega öösärki selga. See jäi tal alati kukla taha kinni kuna selle kaelaauk oli üllatavalt väike. Naljatasin endamisi, et see oli ta 10-aastase nõo riidekapist pärit, kuna särk ise oli talle vaevalt nabani. Aidates sõbrannat, surusin alla järgmise haigutuse. Kell oli nüüdseks 22:50 ja selleks ajaks magasin ma juba õndsat und, aga... täna mitte.

,,Ann," ütles Claire uuesti, vaadates mulle seekord ka otsa, ,,ma tean, et sa oled minu peale pahane ja sul on selleks õigus."

,,Ei, ma ei ole sinu peale pahane, vaid tema!"

,,Jah, kuid mina ei jätnud oma jonni ja tirisin ta meie eludesse," tunnistas ta, kallistades mind kohmakalt.

,,Ära muretse selle pärast praegu," ütlesin talle, lükates ta voodisse teki alla.

,,Ma lihtsalt armastan sind ja tahan, et sa oleks õnnelik, sa ju tead seda?" pomises ta padja sisse ja jäi sekundiga magama. Peitsin siis ta jalad ka teki sisse ja jäin sõbranna und minutiks või paariks valvama, jäädes tema öeldule järgi mõtlema. Ma olin kuradi õnneseen, omades sellist sõbrannat nagu tema, olgugi, et ta võis vahel paras nuhtlus olla.

Naastes oma tuppa ja istudes rätsepaistesse voodile, tõmmates ka tekk jalgade peale, haarasin öökapilt telefoni ja kirjutasin Calvinile sõnumi, käed selle juures värisemas.