Kallis Calvin

10. Varjatud anded & kiiksud

K A L L I S C A L V I N: 10. P E A T Ü K K: V A R J A T U D A N D E D & K I I K S U D 

„Üks suur osa sõprussuhte loomisel on teineteise tundma õppimine ja hetkel, mil sa avad sellele oma südame ja meeled, soovimata selle juures mingisugust tasu, oled sa justkui ära andnud osa sellest, kes sa oled ja see võib olla nii õnnistus kui ka õnnetus."

 PÄRASTLÕUNAL, KELL 14:30

Peatusime Daunt'i raamatupoe eest ja kui ma tšiklilt maha tulin ning kiivri peast võtsin, nägin et Calvin vaatas mind laia naeratusega. Ta ei olnud endalt veel kiivrit peast võtnud ja paar juuksesalku turritasid sealt välja ja lehvisid õrna tuule käes.

„Ma ei ole sugugi üllatunud, et sa mind raamatupoodi tõid," sõnas ta. 

Ta ei lõpetanud mulle naeratamast, võttes viimaks kiiver peast. Panin enda oma ratta lenksu külge, öeldes: „See ei ole lihtsalt raamatupood."

„Oh," oli ta segadus. „Mis see siis on?"

Näitasin pagarikoja poole, mis oli otse raamatupoe kõrval ja mille aknal oli näha saiakestevirna. „See on raamatupood, mille kõrval on pagarikoda, kus on õige maitsvamad õunasaiakesed, mida ma eales söönud olen."

Calvin noogutas heakskiitvalt. „Tõesti, pole midagi imelisemat kui osta poest raamat, kolida ümber pagarikoja kohvikusse ja süüa taldrikutäie saiakesi ära."

„Kas sa naerad mu üle?" küsisin, tõmmates mantli hõlmu koomale, kuna tuul tungis mulle põue. Päike küll paistis ja taevas oli pilvitu, kuid ma ei saanud vaadata mööda tuuleiilist, mis meid iga viie sekundi järel piiras – Londoni ilm oli nii heitlik.

„Ma ei julgeks," naeris ta ja tõstis käed üles. „Ja lisaks – ma hindan naisi, kes veedavad aega raamatukaante vahel."

,,Kas tõesti?" küsisin, juhatades ta poodi sisse.

Noogutasin kassa taga seisvale noormehele – kellel olid meeletud lokid ja kes parasjagu sirvis pildiraamatut – ja viisin Calvini krimiriiuli juurde, otsides sealt midagi, mida ma veel näinud ja lugenud polnud.

„Kes su lemmikautor on?" küsis Calvin mult.

„See on raske küsimus," vastasin talle, uurides üht Lee Child'i raamatut. „Ma olen üks nendest lugejatest, kes ei julge ühegi kirjaniku pea kohale sellist tiitlit panna, kuna see varjutab teisi kirjanikke, kes võivad olla sama head."

„Hea tähelepanek," kiitis noormees. „Kuid kes on need, kelle teoseid sa kõige rohkem lugenud oled?"

„Agatha Christie ja Lee Child!" hüüdsin üle poe, lehvitades õhus ka autori raamatus, mida minut aega uurinud olin. Kassas olnud noormees saatis meile hetkeks pika pilgu. „Kas te olete lugenud tema õige uuemat teost?"

„Ei, aga mis see on?" küsisin kohe vastu.

„Sinine kuu – see on kohe Minevikuvormi kõrval!"

Naeratasin noormehele tänulikult ja haarasin riiulist nimetatud raamatu. „Sa peaksid teadma, et kuigi ma võin olla väga seltskondlik, siis enamus oma vabast ajast istun ma raamatukaante taga."

„Ma ei kahtlegi selles," muheles ta

„Ma teeks poele väikse tiiru peale, kui sulle sobib ja siis me võime pagarikoja kohvikusse minna," ütlesin talle, samal ajal järgmise riiuli poole kõndides. Seistes võõrkeelse kirjanduse riiulite ees, haarasin sealt mulle koha silma hakanud prantsuse keelse Oliver Twisti, kuna see oli mu üks tulisemaid lapsepõlvelugemisi ja mul ei saanud sellest kunagi täiesti küllalt.

„On sul lemmikautoreid?" küsisin Calvinilt, nähes, et ka tema jäi rohkem ringi vaatama ja libistas näpu saksa keelsete raamatute riiulis ringi. Ühe kindla peal jäi tal ka näpp pidama – Tuulest viidud.