Ärgata ei tahtnud ma kohe üles kuid ema kõva hääl kajas kodus juba vara hommikul "ärka kohe üles sa pead kooli minema" ahh miks küll nii vara, ei taha üldse üles tõusta. Tõstsin tekialt käe välja ning püüdsin telefoni öökappilt kätte saada. Lõpuks kui see oli mul käes ja suutsin selle oma näo ette tõsta nägin, et kell oli 7:30.
"OI APPI MIKS TE MIND ENNE EI ÄRATANUD!!" röökisin üle terve toa voodist püüdes välja saada kuid jalg jäi tekki sisse kinni ning koperdasin ja kostus mu toast kõva pauk.
"Kas sinuga on kõik korras seal üleval?" hõikas ema murelikult." kõik on korras" suutsin välja karjuda. Kuid lõin oma põlve tugevalt ära ja see tegi tohutult valu.
Tõmbasin ruttu teksad jalga ja esimese ettejutuva pusa selga. Ma isegi ei sutnud mõelda, et ma peaksin pusa alla panema ka toppi või mõnda pluusi. Ei mis te nüüd, tõmbasin pusa lukku kinni ning kodus välja joostes ei suutnud ma mõelda millegile peale Martini. Ja taga tipuks oleksin pidanud mõtlema oma põlvest ja mitte jooksma, muidugi ei teinud ma seda. Tegin põlvele veelgi rohkem liiga sest juba poolel teel kooli andis see tohutult valu ja olin sunnitud jooksmise asemel kõndima kuid ka kõndida korralikult ei saanud.
Tahtsin kiiresti kooli jõuda, tahan olla koolis enne Martinit, näha ta üllatunud nägu kui ootan teda kooli värava ees. Kuid kõik mu plaanid nurjustid sest olin põlve nii tugevalt ära löönud, et selle valu muutus üha välja kannatamatuks ning vereplekk ilmus mu teksadel nähtavale. Ning valu lõi mind eba kindlasse olekusse hakasin just aru saama, et ma poleks pidanud jooksma, ükskõik kui kiire mul on, oleksin pidanud ettevaatlik olema kuid ma suutsin
valudekäes kannatada täpselt nii palju, et jõudsin kooli ette ja kukkusin kokku.
Kuulsin kuidas keegi naeris, ma küll ei eristanud kust või kes see oli kuid ma tundsin end häbistatuna kuigi ma poleks pidanud end nii tundma.
"Lõpetage see" kajana jõudis see lause minunigi püüsdin pilku mitte tõsta. "Kas sinuga on kõik korras" nii tuttav hääl, see oli Martini hääl, olin täiesti kindel sest nüüd ei jõudnud minuni ta hääl kajana. Martin kummardus mu kohale "oled kindel" ikka ei suutnud talle otsa vaadata jõudsin järeldusele, et peaksin kuidagigi vastama ning noogutasin.
Arvatavasti tale ei meeldinud mu vastus, või tundis midagi imelikku mu suhtes ta haaras mind oma kärevahele, ta tõstis mind oma sülle nong kandis mind kooli väravast sisse nagu printsessi. "palun lõpeta, see on imelik " purskain ma välja. Olin nüüd kuidagi väga endast väljas kuid mu keha reageeris teisiti, ma lõõgastusin ja mu silmad sulgusid. Valu kadus ning mu meel kustutas korraks selle häbi tunde ära.
"ärka, ärka üles Lilit või muidu ma vägistan su siin kohe ära" keegi rääkis selles ruumis, kuulen jälle hääli kuid silmi lahti teha ei tahtnud. Kuid kui selle hääle omanik hakkas mu pluusi üles kiskuma pidin kiirelt üles ärkama, et end kaitsta.
Ja paugu pealt tegin silmad lahti kuid pusa lukk oli juba tõmmatud lahti, korraga vilksas Martinile silma särav kivike mu kõhul. Ja sel hetkel sain kiirelt asja kontrolli alla ning tõnbusin kiirelt kokku ja varjusin. "ära vaata mind" kordasin üha üle, "ära vaata! "
"sul on nabaneet" küsis ta lolli küsimust mis oli niigi juba teada, no kuidas saab nii lolli küsimus eistada kui ta juba oli näinud seda. "jah mul on nabaneet" hingasin raskelt välja ning pöörasin oma pilgu ära.
"suvel sul seda polnud, mäletan täpselt" ronis ta mu voodile kuis just olin lamanud. " ei olnu ja mis siis" ürlesin ruttu. " teadsin et su juures on midagi muutunud kuid sa oled ju eeskujulik õpilane, miks sa endale needi tegid? Kas minu pärast?" mis tal kül pähe lõi." ei ole sinu pärast, ma tegin selle needi selle pärast, et ma polnud rahul oma kehaga. Ja see neet teeb mu kõhu ilusamaks" Lõpetasin lause ja naeratasin kohmakalt.
