Täna, kui äratuskell helises polnud mul sellist tunnet, et ma tahaks seda ära lõhkuda vaid ma hüppasin kiiresti voodist välja ning kõndisin kiirel sammul riidekapi ette. Tõmbasin esimesed ettejuhtuvad teksad jalga, kuid pluusi otsimiseks läks mul kauem aega, sest miski ei tundunud mu seljas õige.
Kuni lõpuks leidsin süsimusta poolpika liibuva pluusi, see sobis ideaalselt. Kuna see tegi mu tuju veelgi paremaks. Ma ei tea, kuidas teistel tüdrukutel on, kuid minu tuju on laes, kui näen oma Martinit, no ja pisiasjadeks ongi riided.
Ei hakanud aega raiskama hommikusöögile vaid kiirelt jooksin trepist alla surusin papud jalga ning jooksin välja. Ukse eest seisis Martin oma täies hiilguses, ta pehme naeratus pani mu südame sulama ning kuumalained voogasid üle kogu keha. „ Hommik kallis, ootan sind juba pool tundi. Sulle ikka meeldib magada.“
„ Miks sa mind üles ei äratanud? Sa oleks võinud ju sisse tulla,“ nägin ta näos muutust, see õrn naeratus asendus punakate põskede ning asendus salakavalaks muigeks.Ta pööras oma silmad minult eemale ukse poole. „ Ma ei julgenud sisse tulla, muidu su vanemad saavad aru, et olen kuri paha hunt, kes tahab nende tütart ära süüa.“
Astusin Martinile lähemale ja kallistasin teda. „Kui tahad mind ära süüa siis pead seda tegema õigel ajal ning teistele märkamatult. Muidugi mu vanemad on põhilised, kelle eest pead oma motiive peitma.“ Astusin temast eemale ja hakksin edasi minema, kõndisin kiirema sammuga, et vanemad ei näeks meid.
„Ära jookse, ma saan sind nagunii kätte,“ jooksis Martin mulle järgi ja haaras käest kinni. „ Ma ei jooksegi sinu eest ära. Mõtlesin, et peame mu akna alt minema saama muidu mu vanemad veel märkavad mu hunti," hakkasin naerma ning liikusin naerdes Martinile lähemale,heitsin käed ümber ta kaela ja surusin oma keha talle väga lähedale, ta nägu tõmbus punaseks.
„Palun ära tee nii, kui oleme veel sinu majale nii lähedal. Ma võin ju oma valvsuse kaotada ning siis pole enam mina süüdi, et su ära söön. Pead ise tagajärgedega leppima.“ Vabastasin ta oma embusest ja astusin sammu tagasi. „No, kui sa ei soovi, et sind kallistaksin, kas võin sul siis vähemalt käest kinni võtta? Ega su kõht nii tühi ka pole, et soovid mind kohe hommikusöögiks.
Sa võid ju õhtusöögini ära kannatada. Või vähemalt.“ Tahtsin midagi öelda, kuid Martin segas vahele.
„ Ma ei suudaks õhtusöögini oodata. Ma sooviks sind juba lõunasöögiks, koolis ära süüa. Kas see sind ära ei hirmutaks, kui ma näksaks sind kooli katusel?“
Ma nagu neelasin keele alla, koheselt ei suutnudki vastata. Mu meeldest jooksid pildid, kuidas me oleme Martiniga kooli katusel kahekesi, ma ei suudaks tema eest ära joosta. Ma ei suudaks ega tahaks seda. Mõte polnud paha, sest just nüüd tahan ma Martinit rohkem, kui eales varem.
Haarasin ta käest ja hakkasin jooksma. Kui olime pisut vaikides jooksnud, ütlesin talle nii vaikselt, kui suutsin: „Ma arvan, et see poleks paha, kui sa mind täna lõunaks ära sööksid.“
„Mida sa just ütlesid?“ karjus Martin mu selja taga. „Lilit, mida sa just ütlesid? Ma ju ei kuulnud.“ „HEHEHEHE!“
Iseenesest ma puhkesin naerma, kuid jooksin siiski edasi. Kuid mitte kaua. Martin peatas mu, tõmbas mu enda poole. „ Ma ei kuulnud, mida sa just enne ütlesid, kui soovid mulle midagi öelda siis vaata mulle otsa ja ütle, ma kuulan sind.“
„ No ma ei teagi, kas ma üldse enam mäletan, mis ma seal ütlesin.....“ õrritasin teda pisut. „Kui sa mind praegu suudled siis ma ütlen.“
Ta vaatas paremale ja vasakule. Me olime üksi alleel vaid meie kaks. Ning, kui ta pani oma käed mu piha ümber ja tõstis mind õhku. Keerutas mind õhus ning, kui mu jalad puudutasid maad kinkis ta mulle magusa suudluse.
Ei mingit kõhklust, kui meie huuled kokku puutusid ning ma ei tahtnud seda suudlust lõpetada. Magus suudlus kestis nii pikalt, kuni meie õhuvajadus muutus talumatuks. Hingeldasin ja tundsin, kuidas mu nägu õhetab ja kui mu pilk kohtas Martini oma siis nägin ta põlevaid silmi ja punaseid põski.
„ Sa ei tohi nii teha,“ ütles Martin. Ta silmad põlesid, teadsin täpselt, et ta tahab veel suudlusi. Ta tahab mind kallistada. Ma tean seda täpselt,kuna ma näen seda ta silmis. Kuid ma ei öelnud midagi, seisin ja lihtsalt vaatasin teda. Martin sattus pisut pabinasse, otsis taskust mobiili välja ning ta silmad läksid suureks.
„ Me peame jooksma, kui tahame kooli õigeks ajaks jõuda.“ Ta haaras mu käest ning juhtis mind joostes koolini, jõudsime täpselt kooli kellahelina saatel klassi. „Veab, et meil on täna ühistunnid. Sina, kui A- klassi tippõpilane oled kindlasti väga pahane, et B- rühma õpilased saavad sinuga ühes klassis olla.“ Naer kerkis jälle õhku meie kohale, kuigi me oleme juba klassis, ei suutnud me vait olla. Me hoidsime ikka veel kätest kinni ja kui klassist hakkas kerkima suurem möla ning plaksutamine, olime sunnitud kätest lahti laskma.
Järsku kõlas range õpetaja hääl mu selja tagant:„ Nii härra Hetway on kooli tulnud, kas olete nüüd valmis jälle õppima. Oi ja preili Lovelife, teid on samuti tore näha aga palun võtke istet ja alustame bioloogiaga.“ Õpetaja läks meist mööda ning võttis istet oma kohale, nii võtsime ka meie kohad sisse klassi tagumises pooles.
Istusin Martini paremal poole ning ei märganudki, et minu ees istub kuidagi väga tuttav isik. „ Hey Martin,“ kuulsin seda häält ning kohe tuli mul meelde, kes see poiss on. „ Hey Rob, miks sa siin oled? Kas sa ei peaks kusagil mujal olema?“
„Naljakas jah aga mu vanemad kolisid nüüd siia lähedale ning sattusingi sinuga samasse kooli.“ Robi hääl pani mu üle keha külmavärinaid jooksma, ebamugavusest hakkasin nihelema ning Martin märkas seda ja võttis mu käest kinni. „Ära muretse, see ju kõigest Rob. Ta ei tee sulle midagi.“ Vaatasin Robi poole ning, kui meie pilgud kohtusid tabas mind külmalaviin. Tema silmad, mis sõid mind elusalt vaatasid ainiti mind.
„ Ja ära muretse Lilit, ma ei hammusta nii nagu Martin sind suvel hammustas.“
