Olen oma voodis pikali ja mõtlen eilse päeva üle. Mis siis päriselt juhtus, kas see kõik oli nii nagu ma mäletan? Rob oleks mind peaaegu vägistanud kuid mitte mu väike prints. Öösel nägin unes Martinit valgel hobusel ja nüüd ma hakkan teda kutsuma väikeseks printsiks. Endalegi arusaamatul moel ma naeratasn, kuid just hetk tagasi ma mõtlesin sellele kohutavale koolipäevale. Mitte täiesti kohutavale, mu väike printss tegi mulle koolis abielu ettepaneku. Ma nõustusin, kuigi ma pean mõistma, et see on vaid minu kaitsmiseks, muidu ta poleks mu kätt palunud. Martin, Martin, Martin kõik mu mõtted keerlevad su ümber. Olen lootusetult armunud.
Ja siis koputati mu uksele, „Ja, kes seal on?“ küsisin, kuid keegi ei vastanud. Kargasin voodist nii kiirelt püsti, et kui ma vaibale astusin libises vaip mu jala all ning ma hakkasin kukkuma. Kuid keegi haaras mind viimasel hetkel käest, juba ma lootsin, et pääsen kukkumisest, kuid siis kukkusin kellegiga koos.
Kuulsin ohet ja koheselt sain aru, kes mind püüdis, see oli Martin.
Oh ja, täna oli see päev, mil pidin teda õpetama. Ma olen ta koduõpetaja, mu vanemate arvates, kuid päriselt on see poiss targem kui mina. Ta on targem ja tugevam ja ilusam...
Jälle jäin unistama, veel enne kui jõudsin näha Martini nägu teadsin, et see oli tema kuid tema püüdis mind ehmatada nind surus oma käed mu õlgadele ja püüdis oma häält moonutada.
„Ma tulin teid siit minema viima, olen teie vabastaja!“ ta tegi nii imelikku häält, et ma ei suutnud end tagasi hoida ning hakkasin naerma.
„Hey, see pole viisakas naerda oma vabastaja üle.“ ta kõlas nii solvunult, püüdsin talle küll selgeks teha, et ma ei naernud meelega, „Lihtsalt su hääl, see oli nii klouni hääle moodi, eriti see osa kui sa ütlesid, et oled mu päästja.“ Kohe kui jõudsin seletusega ühelepoole, me naersime mõlemad maas.
Ja Martin ei lasknud mind lahti, ta ikka veel hoidis oma käed mu ölgadel ja siis libistas ta need mu piha ümber ja ütles „MA NII IGATSESIN SIND, OLIN NII MURES SINU PÄRAST. Anna andeks, et terve öö sinuga olla ei saanud, kuid ma loodan, et sa tead, et ma oleksin tahtnud siis sinuga terve öö olla.“
Kuulsin ta hääles nii vabandavat kui ka mänglevat tooni, see oli nii raske, temast on üldse nii raske aru saada.
„Pole midagi.“ ütlesin talle, kõige tähtsam, et oled nüüd siin minuga. Pöörsin end näoga tema poole ja suudlesin ta pehmeid huuli. Ta ei vastanud mu suudlusele kohe, kuid see oli vaid milli sekundi murdosa. Ja kui ta lõpuks suudles mind vastu, kadusid mu meeltest viimasedki pahad mõtted ning eelnevatele mõtetele liitus nüüd veel selle hetke iha.
Lihtne suudlud muutus üha kirglkumaks ja sügavamaks ning iga kord kui ta keel kohtus minu omaga, mu süda kiirendas lööke ning tema puudutused panid mu keha kuumenema. Mida pikemalt ta käed jäid ühele kohale, seda kuumemaks see koht muutus ning kui ta käed liikusid teise kohta siis ei, ma ei saanud enam vaikseks jääda, mu oiged hakkasid valjenema, kuni lõpuks Martin peatus “Oota kallis, ma jätsin su toa ukse lahti.“ Selle lause peale ma mõistsin, millega ma hakkama olin saanud. Nüüd ma ei põgene enam ta kätte vahelt.
Martin tõusis püst ning pani ukse kinni ning sammus tagasi mu juurde. „Lilit, kas sa tead, millega sa oled hakkama saanud?“ Ma oleksin vist pidanud valetama talle, kuid ma ei suutnud, ma vaid noogutasin nind järgmine hetk Martin tõstis mu sülle ning astsus paar sammu ning siis ta keeruts mind ringi nagu mõnda printsessi. „Sa oled kõige kauneim mu Lilit, oled kauneim kui ükskõik milline lill, oled kallim kui ükskõik milline vääriskivi või metall. Sa oled kõige kallim ja nüüd mitte ainult keha vaid ka hingega. Tead ma olen nii ahne, et sellest mulle ka enam ei piisa, tahan et kõik teaksid seda, et kogu maailm mõistaks seda. Ja eile sa ütlesid, et oled nõus saama mu naiseks.“
