One Touch

Algus

"Palun Isabella, sa pead tulema," anub Anastasia. "Ma mõtlen veel," vastan toolile istudes. "Palun, palun, palun," palub Nastja mind edasi. "Miks sa sinna üldse minna tahad? Scott on ka raudselt seal ju," võtan kotist õpikud välja. Nastja noogutab:"Ma tean, aga me pole kaks kuud koos olnud ja ta ausalt öeldes ei huvita ka mind enam."

"Kell helises tundi, õpilased, püsti!" annab õpetaja käsu. Nagu me oleks algklassis.

"Meie klassi on tulnud uus õpilane. Jacob, palun tule sisse," kutsub õpetaja ja klassi sisenebki üllataval kombel väga atraktiivne noormees.

"Hei, mina olen Jacob. Teie uus klassikaaslane," alustab ta enda tutvustamist. "Kus sa pärit oled?" segab õpetaja vahele. Jacob naerab:"Ma hakkasingi selleni jõudma. Olen pärit Saksamaalt Berliinist, vanemate lahutus tõi mind koos emaga siia, New Yorki."

Õpetaja:"Okei väga tore. Mine istu vabale kohale, Andrewi kõrvale." Ja seda Jacob teebki.

Hetkeks minu ja Jacobi pilgud naelutuvad üksteisele. Minust möödudes muigab ta.

"Okei, ma leidsin mehe kellega koos Scotist täielikult üle saada," on Nastja Jacobist vaimustuses.

Pööritan kõigest silmi.

___________

"Palun Bella, lähme istume ta kõrvale. Ta tundub nii üksik seal söögilauas," palub taaskord Nastja. "Ei," raputan pead. "Sina võid minna, aga mina ei tule," lisan juurde.

"Hei, Jacob!" hõikab Nastja. "Mida sa teed?" kortsutan kulmu. Tüdruk ei pööra mu küsimusele tähelepanu.

"Tule siia!" kõlab järgmine hõige Nastja poolt.

Peagi on kuulda samme ja siis istubki Jacob minu kõrvale. Vaatan Nastjale otsa, kes natukene mossitab. Ilmselgelt sellepärast, et noormees minu kõrvale istus.

"Hei, Jacob!" karjub keegi. Tõstan taldrikult pilgu leides kaks kutti meie suunas kõndides.

"Hei," surub Jacob nendega kätt. "Ben," tutvustab üks neist ennast. "Tim," tutvustab ka teine.

"Anastasia," ütleb Nastja oma nime olles lummatusr neist kõigist.

Tunnen kuidas Nastja mind jalaga togib. Tõstan taaskord pilgu leides kõiki nelja mind vaatamas. "Ja sina oled?" vaatab uurivalt mind ma eeldan, et Tim.

"Isabella," tutvustan ka ennast. "Mu klassiõed," sõnab Jacob. "Ainukesed, kes tunnevad minust huvi," turtsatab ta.

"Me oleme klass allpool," lausub Ben.

Noogutan edasi süües. "Kas te olete huvitatud peole tulekust?" teeb suu lahti Nastja. "Nastja, lõpeta," saan pahaseks. "Mida?" on ka tüdruk nüüd pisut pahane.

"Muidugi oleme," vastavad kutid kooris. "Tore, kui te klass allpool olete, siis teie klassist Steve korraldab," räägib Nastja. Ben:"Aa jah, ta midagi mainis peale viimast tundi."

Tõusen püsti, et ära minna, kui Nastja mind peatab:"Sa ikka oled tulemas ju, Bella?" "Ma ütlesin, et mõtlen veel," olen sellest küsimisest ja palumiset tüdinenud.

"Miks sa tulla ei taha?" tunneb nüüd huvi ka Tim. "Ta peale oma venna surma ei käi kusagil," vastab Nastja.

"Mida kuradit? Kas sa oma suud üldse kinni ei oska hoida?" plahvatan. "Mida?" mängib Nastja süütukest. "Mis mõttes mida? Miks sa pead midagi nii isiklikku võõrastele ütlema?" küsin. "Vabandust," vabandab ta.

Sööklast väljudes toetun kohe vastu esimest seina. Mu veri keeb. Silme ees on pilt tollest ööst, kui ma oma venna kaotasin. Üritan võidelda pisaratega, aga see on raske.

"Hei, kõik korras?" on mu ees Jacob. Noogutan edasi kõndides. Jacob minu järel.

"Seepärast, et Nastja sind meiega sööma kutsus, ei tähenda, et sa minul järel pead käima," nähvan. "Ma tean," ütleb ta lihtsalt.

"Aga sa vähemalt pole nii pealetükkiv nagu too Anastasia. Ja see meeldib mulle," katkestab ta vaikuse. Turtsatan:"Sa pole tema pealetükkivust veel näinud."

___________

"Mis sa nüüd enam ei räägi ka minuga?" ei anna Nastja mulle rahu. Raputan pead. "Ma ju palusin vabandust," tundub ta kuidagi meeleheitel.

"Sellest ei piisa. Sa ütlesid neile minu kõige isiklikuma probleemi. Jah ma saan aru, et sa oled neist kõigist nii vaimustuses, aga palun tõmba normiks tagasi. Sa tead mida ma kõike olen oma venna kaotuse pärast üle elanud, aga see ei anna sulle õigust sellest kõigile rääkida," räägin solvunult.

"Viin su koju?" tuleb meie juurde Jacob. "Mind?" naerab Nastja. Jacob mõtleb natukene. Annan talle peanoogutusega märku, et ta jah vastaks. "Jah, sind," vastabki Jacob.

"Hei Isabella, viin sinu ka?" mängib ta ennast tobedast olukorrast välja. Raputan pead:"Pole vaja. Ma elan teisel pool." "Pole probleemi, hüpake peale," naerab ta.

Nastja jookseb nagu väike laps ning avab kõrvalistuja ukse. Minu teha jääb taha istuda.

Peale 15 minutit sõitmist olemegi Nastja maja ees. "Siin ma elangi. Sa oled iga kell külla oodatud koos Timi ja Beniga," räägib Nastja. Jacob kõigest noogutab.

"Tsau, näeme peol!" lehvitab Nastja.

"Istud ette?" küsib Jaco. "Mhm," mõmisen tagant ette ronides. Jacob jääb mind üllatunud pilguga vaatama. "Ära muretse ma ei määrinud su istmeid ära. Olin kiire, aga ettevaatlik," naeran.

"See Nastja tundub üks päris suur peavalu olevat," mainib Jacob edasi sõites. Kehitan õlgu:"Ma olen teda kümme aastat kannatanud, saad ka sina hakkama."

"Kas su vend kaotas oma elu pidutsedes?" küsib Jacob. Raputan pead:"Ma ei taha sellest rääkida." "Okei, ma ei päri rohkem," austab ta mu otsust.

Peale pikka mõtlemist vastan talle ikkagi:"Ta võttis endalt elu oma sünnipäeval. Parasjagu, kui ma väljas pidu panin ja temaga ei tähistanud. Ta oli minust kolm aastat noorem. Me saime hästi läbi. Jagasime kõike. Kuulasime üksteist. Aitasime. Aga miski tema elus oli halvasti. Ja see teeb mulle haiget, et ma seda ei teadnud ja kunagi teada ei saanud."

Jacob:"Kuidas tal suhted vanematega olid?" "Head, ma arvan," vastan põselt pisara pühkides. "Mu vanemad reisivad palju. Arvan, et tal puudus vanemate armastus ja äkki see oli üks põhjustest," lisan juurde.

"Kaua sellest möödas on?" küsib Jacob. "Täpselt aasta," vastan teda vaadates. Jacob saab aru:"Sellepärast sa ei tahagi tulla." Noogutan:"Ja tundub, et Nastja on unustanud selle päeva."

"Ma vihkan ennast," hakkan rohkem nutma. Jacob peatab auto. Kuulen turvavöö klõpsu ja hetk hiljem ta kallistab mind.

"Ära süüdista ennast," sosistab ta. "Ma proovin, aga see tundub nii egoistlik," lausun. Jacob:"Egoistlik või mitte, aga enda süüdistamine ei aita. Sa ise ütlesid, et saite hästi läbi ja teie vahel oli kõik korras. Miski muu sai temast võitu. Jah sa ei tea, mis see oli. Aga ma olen kindel, et sind ta armastas ja sinna selle põhjuseks ei olnud."

"Aitäh sulle," tänan teda naeratades. Jacob pühib mu põskedelt pisarad. Keegi ei ole seda varem teinud ja see tunne, mis mind hetkel valdab, on hea.