One Touch

1

"Hei Bella," tuleb purjus Steve minu juurde. "Hei," vastan masendunult. Steve:"Ma tean mida sa hetkel tunned ja ka minul on raske. Aga me oleme kõik sulle siin toeks. Keegi ei puuduta täna seda teemat." "Aitäh," noogutan. "Kas ma võin midagi öelda?" küsib ta mulle pingsalt silma vaadates. "Mida?" kortsutan kulmu.

"Palju õnne sünnipäevaks, Artur," sosistab ta vaikselt ja sulgeb siis silmad. "Ma näen su silmades teda," naeratab Steve. Steve kallistab mind tugevalt. Tunnen hingerahu.

"Joogid on köögis," patsutab ta mulle õlale ja siis seab sammud elutuppa.

Kööki jõudes amelevad köögikapil ei keegi muu kui Nastja ja Jacob. Jacob suudleb tüdruku kaela liikudes edasi huultele. Nastja naudib kõike.

"Hei Bella, sa tulidki!" hüppab tüdruk köögikapilt maha ning jookseb mind kallistama.

Jacob märkab ka mind. Ta pilgus om tobe kahetsus. Eks ta mõtetes sööb oma sõnu Nastja kohta.

"Palju õnne sünnipäevaks, Artur," sosistab ka Nastja mind endiselt tugevalt kallistades. "Palju õnne sünnipäevaks, kallis venna," mõtlen ka ise.

"Ma lähen otsin Laureni üles, tal on sulle midagi anda," lausub Nastja tõsiselt. Noogutan kõigest.

"Hei," teeb suu lõpuks lahti Jacob. Otsustan mitte vastata talle. "Sa ilmselgelt mõtled hetkel, et olen tropp," turtsatab ta. "Ei," vastan lühidalt siidri avades.

Jacob hakkab midagi ütlema, aga Nastja tuleb kööki tagasi koos Laureniga.

"Bella, ma tahan selle sulle anda," võtab Lauren kaelast mu vennale kuulunud kaelakee. "Lauren, see on mäletus sulle temast," ei taha ma seda vastu võtta. Lauren noogutab:"Ma tean. Ma armastasin ja armastan su venda nii väga. Aga ma tunnen, et mul on aeg temast lahti lasta ja ma ei saa seda teha selle mälestusega."

Lauren paneb kaelakee mulle kaela. "Hoia seda siis hästi," kallistab mind. "Palju õnne Artur. Ma igatsen sind nii väga," on Lauren juba kolmas, kes seda ütleb mind kallistades.

Hoian pisaraid tagasi. Ma ei tohi nutta. Mitte täna ja praegu. Ma pean ka lahti laskma.

"Nüüd, kui Isabella siin on, siis ei pööra sa mulle tähelepanu!?" karjub Nastja. "See ei ole nii. Siin on hetkel liiga palju inimesi ümber," vaidleb Jacob vastu.

"Lähme siis mujale," lausub Nastja siivutult.

"Hei Bell," tuleb Tim ka kööki. "Bella," parandan teda. "Bell on palju huvitavam," mossitab ta. Naeran kõigest.

__________

"Tule tantsi minuga," üritab Tim mind tantsupõrandale tirida. "Okei," annan alla. Alkohol mu veres on hea tuju tekitanud.

Oleme oma tantsuliigutustega üksteisele väga lähedale liikunud. Tunnen vajadust ja tahtmist Timi suudelda. Eeldan, et seda tunnet tekitab alkohol, aga samas kardan, et võib ka Jacobi ja Nastja liigne lähedus. Mitte, et Jacob mulle nüüd kohe meeldima oleks hakanud. Aga temaga rääkimine mu vennast oli suur kergendus.

"Ma tean mida sa mõtled," naeratab Tim ja siis suudleb mind. Suudlen teda ahnelt vastu, aga meie hetke katkestab Nastja. "Bella, ma tahan koju," on tüdruk liigagi purjus, et Jacob peab teda toetama.

Jacob on rahutu. Seda on näha tema kehahoiakust ja silmadest. "Miks sa taksot ei telli?" küsin. "Ma tahan Jacobi juurde minna, aga ta ei luba," kõlab Nastja jonnivalt.

Turtsatan:"See, et sa sinna lähed ei tohiks küll ju probleemiks olla." "Meil on suur korter ja Ben on kaine, võite meie juures ööbida," pakub Tim. "Sa võid minu juurde ka tulla," õrritan. "Sellele küll ära ei ütleks," muigab ta.

Jacob:"Okei lõpetaga teie kaks. Aidake mul ta kuidagi koju saada." "Ma tellin takso ja viin ta ise," võtan Nastja enda hoole alla.

"Ma lähen kaasa. Sa jääd veel siia?" küsib Jacob Timilt. Tim noogutab.

"Mul oli sinuga tore," sosistab Tim mulle kõrva. Naeratan vastu.

____________

"Aitäh teile, aitäh teile," tänab Nastja ema mind ja Jacobit. "Kui sa homme kooli lähed, siis ütle palun klassijuhatajale, et Nastja puudub isiklikel põhjustel," palub Nastja ema Marina. Noogutan:"Saab tehtud,"

Istume Jacobiga taksosse. Ütlen oma aadressi ja taksojuht hakkab sõitma.

"Su kodu ei jää tee peale?" küsin Jacobilt. Ta raputab pead:"Elan paar tänavat sinust edasi." "Okei," noogutan.

"Kuidas sul olla on?" uurib Jacob. "Hästi," vastan naeratades. "Tim tegi õhtu toredaks," lisan juurde.

"Tean, et mu sõnad ja käitumine Nastja osas ei käinud käsikaes, aga ta oli liiga pealetükkiv. Andsin alla. Ma poleks seda teinud, kui purjus ei oleks olnud," räägib Jacob. Naeran:"Saan aru. Egas tulebki ennast lõdvaks lasta." "Ma lihtsalt ei taha, et sa minust halvasti arvaksid," lausub Jacob. "Ei arvagi," sõnan.

__________

"Aitäh," tänan taksojuhti. "Ma maksan ise, kõnnin siit edasi jala," ulatab Jacob taksojuhile raha.

"Vanemad on koju tulnud," vaatan kortermaja teisele korrusele. Elutoas põleb tuli.

"See on ju ainult hea?" küsib Jacob. Kehitan õlgu:"Arvan, et nad on pahased, et mind jälle kodus ei ole."
"Tuleb sellest suur pahandus?" vaatab Jacob mulle otsa. "Kohe saan teada," lausun. "Head ööd," lehvitan veel talle ja astun trepikotta.

"Tsau," tervitan vanemaid elutuppa astudes. Ema tormab mind kohe kallistama. "Tore, et sa kodus oled," lausub ta.

"Vabandust, et mind polnud kui tulite. Ma ei tahtnud üksi olla, läksin sõpradega välja. Ma ei oleks tohtinud seda teha," nutan. Ema:"Kullakene me ei ole pahased. Me ise ei öelnud, et tuleme, seega kõik on arusaadav."

Ema pühib mu põselt pisara:"Kas sööme kooki?" Noogutan diivanile istudes. Kallistan ka isa.

"Kes see noormees akna all ootab?" küsib ema. "Kes?" tõusen püsti ja kõnnin ema juurde.

Jacob seisab endiselt akna all. Mind nähes ta lehvitab. "See on mu uus klassivend," lausun. "Kas ta ei taha sisse tulla?" küsib ema. Raputan pead:"Ei usu." "Mine kutsu, sul on sõpra praegu vaja," ei anna ema järele.

"Hei, miks sa veel koju ei lähe?" küsin, kui välja olen jõudnud. Jacob:"Tahtsin kindel olla, et sul oleks kusagile joosta koos minuga, kui pahandus tuleb." Naeran:"Ei ole pahandust. Vanemad mõistsid mind. Mu ema tahab, et sa meiega kooki sööma tuleksid."

"Öösel kell kolm?" on Jacob üllatunud. "Ma ütlesin talle sama. Sa ei pea tulema, aga ta ei andnud alla enne, kui küsima tulin," räägin.

"Kook kõlab hästi. Lähme," on Jacob nõus.

"Siin me oleme," lausun vanematele elutuppa minnes.

"Tere, mina olen Jacob," tutvustab ennast noormees. "Mina olen Laura ja tema on mu elukaaslane Paul," tutvustab ema ennast ja isa.

____________

"Kindel, et koju ei taha minna?" küsin Jacobilt üle tehes talle oma roosale diivanile magamisaset. "Jap," saan vastuseks.

"Kas ma pean riietega magama või kuidas?" küsib ta üle. "Maga nii kuidas sul endal mugav on," vastan vannituppa minnes. Vahetan enda peoriided uneriiete vastu.

Magamistuppa tagasi minnes naelutab Jacob oma silmad minule. "Mida?" küsin ennast üle vaadates.

"Midagi, sa näed lihtsalt hea välja," vastab ta õrnalt punastades. "Ära loodagi minult midagi saada. Oleksid Nastja enda juurde lubanud, siis oleks sul vedanud," räägin pikali visates.

"Sind ikka häirib see, mis minu ja Nastja vahel peol juhtus," naerab Jacob. "Nagu sind ei oleks minu ja Timi suudlus häirinud," pomisen.

"Ma lihtsalt kahetsen, et lasin sellel juhtuda. Kui ma sind klassis esimest korda nägin, ma tundsin tõmmet sinuga tutvuda," räägib Jacob tasaselt. "Ja miks see nii oli?" tunnen huvi.

"Ma ei tea. Ma pole varem nii tundnud. See oli kuidagi teistsugune," saan vastuseks.