"Rise and Shine tütreke,kool ootab!" Ja ta lükkas mu aknakardinad valla,nii et päike mu eilsest peost laiali läinud meigiga näole paistis.
"Jumal Emmakene,no vaata ometi oma nägu!"
Moonis ema,ise mulle kindlasti samal ajal selle "miks-mul-selline-tütar-on" pilguga otsa vaadates,aga muidugi...
Ma isegi ei vaevunud oma silmi avama,tõmbasin oma paksu villateki üle pea ja üritasin mitte oma ema kraaksumist kuulata,kuni ta mul teki pealt ära tõmbas ja ise enda järelt ukse pauguga kinni lõi...
"Jumal küll Emmakene,no vaata ometi oma nägu..."
Räägib ta...aga kas keegi on üldse ta arvamust küsinud...hmm,las ma mõtlen...Ei! Ei ole! Niiet pangu oma pauk kinni enne kui mina seda teen!
Ma tõstsin oma pea padjalt,ja ulatasin oma telefoni järele,avasin oma mailbox'i,milles seisis avamata sõnum...
"Hommikust Kullatükk,eilne õhtu oli ikka üks parimaid ever,ei oleks osanud paremat tahtagi...kordame seda ikka,eks tibu..? Saame täna peale kooli seal stadkal kokku,mul on sulle häid uudiseid! XoXo,Jason♥!"
See sõnum aga pühkis pahura ilme mu näolt ja asendas selle naeratusega.
Tõusin siis istukile...Jummel,kuidas mu pea lõhub,huvitav kas see on tingitud eilsest peost,või see lihtsalt üks kevadväsimus...
Ma haarasin kahe käega oma peast kinni,seda mõlemalt poolt oimukohast masseerides,aga ilma tulemusteta,valu oli sama hull,kui enne,kui mitte hullem.
Tõusin täitsa püsti,ja kaotasin korraks silmanägemise,pilk lõi kottpimedaks ja mul olid ilmselged tasakaaluhäired.
Gosh,mida ma eile endale näost sisse ajasin,et pea nii valutab...väljakannatamatu,sellist valu tekitavad vaid väga tugevad narkootikumid või suure alkoholisisaldusega joogid...aga eilne pidu pidi ju olema alkovaba,mina ka ei tea,mida enam uskuda ja mida mitte.
"Ridi-Radi-Ralla Kapiuksed valla..."
Ümisesin ma endamisi,otsides endale midagi sobivat selga...
"Nope,siit sitahunnikust ma küll midagi ei leia."
Kõik,mis minu silmis kapis olid,paistsid mulle nagu eelmise sajandi CoCo Chanel'i vanamoodsed pikad mustad põlvseelikud,ja nothing else.
Nojah siis,hommikumantel selga ja kobime alla enne kui see katkine grammofon seal allkorrusel kõik pannkoogid ära sööb.
"Noh,lõpuks...mis sind siis seal üleval kinni hoidis?" Küsis ema,mind laua tagant süüdlaslikult vaadates.
"Tead kõik asjad ei ole ka sinu kõrvadele mõeldud!"
"Kas tõesti..?"
Küsis ta minult,kulm kortsus,tõusis laualt,võttes endaga kaasa mingi musta riideeseme ja tõstis mu nina ette ühe eest lahti kärisenud musta värvi pitsilise Teen'ikate peokleidi,mida ta oma sõrmede vahel hoidis,nagu see oleks üks haisev hunnik prügi.
"Kas see ei ole ka minule mõeldud..?"
"Mis see on..? Kust sa selle said..? Mida,sa nuhid mu asjades vä..?" Karjusin ma tema peale,ise juba ühe käega oma kleidi poole sirutades,aga ema kohe mitte polnud nõus seda mulle andma.
"Ma olen sinu ema,ja mul on õigus teada! Meil läheb veel sinuga pikaks arutluseks noor preili!"
"In you're dreams..."
Ja läksin vihaselt köögist välja,seades oma sammud uuesti oma toa poole.
"Jumal,miks minul selline ema on?! Miks mul ei võiks olla selline ema kes ei topiks oma nina igale poole,ja ei nuhiks minu järgi nagu oma 3 aastase lapse järgi..."
Päeva lause...peaks mainima. Ma arvan et see saab 2015 pubeka-ajakirja esikaanele...
Kuidas ma ka ei püüdnud oma mõtteid sellelt pitsiliselt kleidilt maha saada,ei õnnestunud mul see kuidagi.
"Kuidas see kleit just seal eest katki on? Kuidas see hoorakleit üldse mulle selga sai? Miks see on koos mingi kahtlase valge pulbriga,millest mul pole aimugi? Miks? Miks? Miks?"
Üle tuhande mõtte lihtsalt keerles mu peas,keelamas mul leida asjale asu. Mis siis ikkagi eilsel õhtul juhtus,seda tahaks minagi teada,aga mina,tummahammas nagu ikka,ei mäleta ju loomulikult mitte põrmugi. Tähendab,õigemini ei mäleta ma isegi seda et ma üldse peol olin,see tuli mulle endalegi "üllatusena" kui ma selle "üli vinge party oli" MMS kirja Jasonilt sain.
