"Noh,kas tuled ka juba..?"
Karjus ema altkorruselt mulle järele.
"No kurat kannata,naine!"
Ma pole vist varem seda maininud,aga mind ajab õudsalt närvi,kui keegi mind segab,samal ajal kui ma oma nägu puuderdan,siis teen ma suu lahti ja siis mulle läheb puuder suhu ja siis on mul suu ümbert pruun ja ma meenutan Homer Simpsonit.
Ja siis tuleb kõik uuesti teha...pekki küll...
Vaatasin peeglisse,ja juhtunud oligi see kõige hullem,mida ma ju ometi vältida üritasin.
Kõndisin pea norgus vannituppa,üritades end päästa ühest maailma kõige hullemast peegelpildist,mis mulle vastu osutus vaatama.
Haarasin vatipadja ja meigieemaldi järele,kuid,need ei olnud seal...
"Emme! Vatipadjad on otsas! Meigieemaldi ka!"
Karjusin ma nii kõvasti kui suudsin,et ema Ikka kuuleks,ja ei hakkaks pärast otsima mingeid lollakaid vabandusi,mins ta mind ei kuulanud,mis kõlavad nagu "oih kalla ma arvan et ma ei kuulnud" või "noh,tead läks ühest kõrvast sisse,teisest välja.
"Vaata peegli-kappi!"
Kõlas vastus
Tegin peeglikapi lahti ja vaatasin...seal polnud vapsee mitte kui midagi,mis see naine on omadega Ikka päris ära pööranud või mis,nüüd näeb ta veel hallutsinatsioone.
"No ei ole ju!"
"No EGA Ikka on küll! Ja ära targuta minuga,ma olen su ema,ja minuga nii ei räägita!"
Vastas ta mulle juba veidi rangemal toonil.
"No ega ikka ei ole küll!"
"Ära targuta noor preili!"
"Ära targuta noor preili..."
Bla-Bla-Bla
Ja siis räägib et minul on pubekas. Hah! Kui siin on keegi,kellel on pubekas,siis on see ainuke tema,jah,just tema ise!
Vaatasin pahuralt peeglisse...
"Eino,sellise näoga lähen kooli või..? Hah,unistagu edasu!"
Ja vaatasin veel pahuramalt peeglisse...
"Kui sa kohe alla ei tule,lähed ise kooli,mul on vaja tööle minna!"
"Kohe,kohe issand jumal!"
Vihkan kui vanamuttidel ei ole piisavalt kannatust ja kõiki tagant kiirustavad. Võiks kordki veidi kannatust varuda või mis.
Seejärel pesin oma näo tavalise puhta veega puhtaks ja seadsin sammud seejärel oma tuppa.
"Nii,Esta õpik,Mata vihik,Lota vihik...dressid..."
Loendasin ma oma õpikuid,neid samal ajal kotti pressides.
"Tuled ka juba või?"
"Ja,kohe!"
Lükkasin koti üle õla ja tormasin treppidest alla,esiku poole...
Kükitasin koridori vaibale maha,libistades silmaga üle jalanõuderaami peal olevate jalanõude,aga enda ketse ei olnud kuskil paista.
"Jumal küll,kus mu kossid nüüd on?"
"Emmakene,mis sa otsid?"
Tuli ema minu juurde,kükitas minu juurde maha,ja küsis murelikult:
"Sinu need...noh,need...need kleepekaga tossud on kadunud või..?"
Vaatas ema mulle küsivalt otsa.
"Millest sa aru ei saa,et need pole " need kleepekaga tossud" vaid converse'id"
"Jajah,needsamusedki,ma viisin need sinna prügikonteinerisse."
Ma tõusin ema ette püsti,ja küsisin temalt,kahtlustava näoga.
"Ole nüüd armas ja ütle et see ei olnud tõsi!"
Aga tema,"süütu" nagu ta oli,vaatas mulle kalasilmadega otsa ja rääkis,nagu need ketsid oleks mingisugused tavalised,aga pole ime,ega ma ei arvanudki et 80'ndatel sündinud inimestel vähimatki moetaju on.
"Tõsi,tõsi! Kallikene,need haisesid! Sõna otseses mõttes!"
"Muidugi haisesid,sina käisid nendega üleeile! Kuradi moor,hangi elu omale! Või veel parem,hangi omale endale ketsid!!"
"Emmakene.."
"Hoia minust eemale,nõid selline!!!"
Ja võtsin pisarate saatel riiulilt oma vanad saapad,tõmbasin jalga,haarasin koti õlale ja tormasin uksest välja,2 kätt suu ja nina ees.
"Emma! Oota nüüd kullake!"
Ma ignoreerisin teda ja lihtsalt jätkasin oma teed kooli poole,täiest väest üritades pisaraid tagasi hoida,kuid ilmselgelt polnud sellest enam mingisugust kasu. Nägu oli täis nutetud,ja kuidas veel.
Ma kõndisin mööda kitsast majadevahelist teed,bussipeatusesse,kuni äkki põrkasin ma kokku ühe kutiga.
