Ma panin riided nagisse rippuma,vahetasin saapad vahetusjalanõude vastu.
Enne klassi minekut,käisin veel oma kapi juures,et veenduda,et mul olid tänaseks kõik õpikud kaasas.
***
"Tere,Emma..?"
"Mh..?"
Mu juurde astus üks klassi nendest "noob" ide poiste kamba "pealik" kui nii võib ütelda.
"Et..mul on sulle üks küsimus..."
Ütles ta mulle,ise oma parema käega prilliklaase kergitades.
"Nii,räägi,mis on..?"
Üldiselt üritasin ma temasuguseid vältida. Mitte et ma mingi südametu oleks,aga nendega koos olemine võib sinust väga sita mulje jätta,nii klassikaaslastele,kui ka üleüldiselt inimestele koolipeal.
"Et...ää...meil on koolis see kevadball onju..."
"Mis sellest?"
"Eeh,noh,ma siin mõtlesin et..."
Ema teresa,ma vihkan kuidas inimesed et oska asju otse välja ütelda! Vihkan! Vihkan! Vihkan!
Mina aga lihtsalt vaikisin,oodates millal ta oma "küsimuse" mulle lõpetab,ja pakkisin samal ajal asju kotist lauale. Ega ma teadsin väga hästi,mis ta minult küsida tahtis...vastus oli on ja jääb EI'ks!
Aga otse ka välja ei saa ütelda,see oleks lugupidamatuse null-tase.
"Jätka..."
Mul said õpikud lauale pandud ja ma jäin talle küsivalt otsa vaatama.
"Vaata,kui sa tulid siia,et minult midagi küsida,siis tee parem käbe,mul on üks asi vaja ära teha,selleajases kui sina siin jokutad."
"Jah,jah...vabandage...preili Emm--"
Ja ma katkestasin ta poole lause pealt.
"Esiteks,ei mingit teie'tamist,mul on targematki tega,ja teiseks,kas sa esitad oma küsimuse või ma lähen,mul läheb juba tõsiselt väga kiireks"
Ja ma viskasin kiire pilgu oma käekellale,teiseldes,et mul on väga kiire,hakkasin juba oma pingist püsti tõusma,kuni...
"Emma Tammberg,klassi kõige kaunim,kenam,targem tütarlaps,kas sa tuleksid minuga kevadball--"
Ja ma katkestasin ta poole lause pealt...
Ta ikka pidi onju!
Ta karjus seda nii kõvasti,et kõik klassisolijad vaatasid mind väärastunud pilguga.
"Emhh,sa ei teinud seda praegu,eks? Ma mõtlen,sa ei ütelnud seda praegu,eks..?"
Sosistasin ma talle,üritades varjata sõnu,mida ma tahtsin,et teised klassis mind vaatasid,ei kuuleks.
"Ee...mida..?"
Ja järsku kukkus kogu klass täiest väest naerma,lausa kõhust kinni hoides.
Kurat,nüüd on minul küll mark maani,miks ma üldse temasugusega rääkisin? Pidin endale häda kaela tooma?
Sellise tähelepanuga ma nüüd ka harjunud polnud. Negatiivse tähelepanuga,kui täpselt ütelda.
See küürakas nohik vaatas mulle targa näoga otsa,nagu oleks just mount everest'i tipu vallutamas,samas kui teised klassisolijad minu üle naersid. Sealhulhas Jason! Millised emotsioonid minus korraga vallandusid,viha ja kurbus,häbi ja pettumus. Mis-sest,et tunnikell oli kohe-kohe helisemas,jooksin ma rutakate sammudega klassiruumist välja,enda järel pauguga ust kinni lükates. Seadsin oma sammud kooli tüdrukute wc poole,et seal vaikselt maha üritada rahuneda.
***
"Kuradi Jason! Kuidas ta julgeb! Vähe sellest et ta hängis seal teiste tädrukutega,naeris ta minu üle koos nendesamade bitch'idega...nüüd ta eelistab klassi kõige "popimaid" tüdrukuid minule..? Ma oleks pidanud kohe aru saama et ta selline naistemees on..."
Pomisesin ma vihaselt endamisi,samal ajal wc-paberiga oma laialiläinud ripsmetušši maha võttes.
Kuid siis koputas keegi uksele,ja ukse tagant kostus mehe hääl.
"Emma..? Emma kallis kas sa oled seal..?"
Eh,eh...ja loodab minu poolehoidu pärast sellist käitumist võita? Unistagu edasi...
"Mine ära!"
"Emma kallis,see pole nii!"
