"Emma kallis,palun...see...see ei ole nii!"
"Kuradi pede! Ära arva et ma ei näinud...et ma ei kuulnud,sa üritad mulle praegu valetada! Valetada jah...aga võta teadmiseks,et see ei lähe sul läbi!"
Nõjatudes seljaga uksele,millele Jason tagus ja pabertaskurätikuga oma silmaaluseid laialiläinud ripsmetuššist puhtaks pühkides.
"Kallis,palun,kohe heliseb tunnikell...ma ei taha et mina,oih,see tähendab...meie,tundi hiljaks jääks. Kallis palun"
Anus Jason teiselpool ust,kuid...kuidas ma saaks talle andestada? Ma...ma...oota...
"Ah see on siis kõik millest sa mõtled jah? Et mister lõbumees saaks oma libudega uuesti klassis kokku saada ja minu üle naerda? Käi Perse ausõna mees!"
Issand,ma olengi 10.-nda astme pubekas...püha maria...ma olen üks kohutav inimene. Mida ma üldse nagu...omaarust teen siin..? Nagu,toetun masendunult ja nuttes kooli odavale vetsuuksele?
,eriti veel mingi lameda kuti pärast?! Mis ajast ma nii ära pöörasin?!
"Ise tead,kui sina mind sisse ei lase,tulen ma ise!"
Jason'i hääles oli kuulda seda ah-teeme-nalja-ja-keerutame-selle-lolli-tammbergi-plika-ümber-sõrme häält,mis ei olnud just kõige...nauditavam,kui nii ennast väljendada võib...
Äkitselt kuulsin ma ühte tuttavat heli. See oli selline heli,mis tekib siis kui keegi üritab vetsu kinnikeeramisnuppu lahti muukida.
"Hei! Lõpeta ära,see pole naljakas!"
Ja ma haarasin kärmelt ukselingist kinni,lükates seda suunaga ülespoole,et takistada Jason'i sissesaamist. Ega ma teadsin väga hästi,teadsin suurepäraselt et Jason'ile jõupingutustes vastavat,väärilist opponenti pole,eriti siis veel mina,lihtne,väikeste käte ja nõrkade jalgadega anoreksikust tüdruk,peaksin Jason'ile vastu saama..? Hehe,paneb mind ennastki naerma.
"Sa oled samahästi kui mul käes Emma!"
"Mitte veel! Ja never means never!!!"
"Ma sulle näitan never'it"
Ja siis paiskas uks suure pauguga lahti ja sulges samahea pauguga ja enne,kui ma õieti märgatagi jõudsin,oli Jason sees,sõnagi lausumata,kaval ilme näol.
"Mida sa minust tahad?"
"Emma sa tead isegi,et see ei olnud ju nii!"
Trying so hard et mind lohutada,sirutas ta oma käed kallistuseks välja,kuni ma ta andsin ühe korraliku lataka ta käele ja ta need kiirelt minu juurest eemale tõmbas.
"Cute,but dangerous,on mul õigus..?"
Ahh,mind paneb ennastki imestama,kuidas ma ikka ei suuda ühe inimesega pikka viha pidada,no ei saa...eriti kui jutt käib Jason'ist.
"Ah,ole nüüd!'
Nii palju,kui raskelt ma ka oleks üritanud teda ignoreerida...fail after fail.
"Sweetie,sa tead et see pole nii..."
Ja ta võttis mul seljatagant puusadest kinni,tõmbas mu endale lähemale ja kallistas seljatagant,Ise mulle kõrva sosistades:
"Kallis sa tead isegi et sa lihtsalt ei suuda mind kaua vihata,mis..?"
Ja ta andis mu kaelale ühe õrna musi...
"Või sa arvad et,sa ikka suudad..?"
Mis muutus üle suudluseks...
"Sa ei suuda lihtsalt...ma tunnen sind liigagi hästi...või,ma eksin..?
Ja kui ta lõpuks mu huulteni jõudis...
Pöörasin ma end ümber ja riputasin ona käed üle ta kaela...
"Jah,sa eksid kullake..."
Ta vaatas mulle kavalalt otsa ja tõmbas vastu ennast üheks soojaks kallistuseks.
"Lähme..?"
Ja ta hakkas juba mu käest kinni haarama,et mind uksest välja,klassi tirida,aga nii kiirelt,kui suudsin,tõmbasin ma oma käe ära ja eemaldusin temast põlglikult...
"Sa ei mõtle seda tõsiselt..eks..?"
Küsisin ma sellelt tumba-jumbalt kulm kortsus,nimetissõrmega oms näole osutades ja selle ümber ringe tehes.
"Ah,jäta kallis,asi pole nii hull,ega see ripsmetušš nüüd maailmalõpp ka pole...tõmbad silmade alt korra sõrmedega üle ja...voila nagu u--"
Ja veel enne,kui ta jõudis oma lause lõpetada,katkestasin ma teda,pannes oma sõrme talle korraks suule ja tema lausele siis vahele segades,kavalalt ja šarmikalt talle kõrva sosistade ja samas hellalt ta juustest sõrmi läbi tõmmates:
"Sinu jaoks...jah,võibolla tõesti ei ole,aga see näitab et sina..."
*neelatus*
"Sa ei tea minust niipalju kui sa tahaks...või peaks ..."
Sosistasin ma talle kõrva,läbi raskelt takistatud hingamise,niiet mu hääl kõlas peaaegu,nagu mul oleks,või kohe-kohe tekiks õhupuudus.
Siis suudlesin ma teda korraks huultele ja vaatasin talle kurbade,täisnutetud silmadega otsa.
Jason'i silmades oli näha kahetsust oma lause üle,ja kuidas ta seejärel hellalt mu ümbert kinni võttis,peaaegu,nagu ta kardaks et ta võiks mu,justkui portselannuku maha kukutades puruks teha.
"No,anna andeks,see ei olnud nii mõeldud..."
Ütles ta mesimagusal häälel.
"See oli rohkem mõeldud nagu...sa oled nii ilus,et...et...isegi ripsmetušš ei suudaks sinu ilusat näolappi rikkuda,noh,saad pihta..?"
"Kahjuks,jah,tahaks küll et praegu...poleks aru saanud..."
Ma lükkasin vetsuukse tugevalt lahti ja sammusin klassi,kui kohe,kui mu jalg üle ukseläve klassi astus...
