Pabermees

II

Janek oli küsinud, kas Elis on temaga nõus rääkima Reelika Kiviojast. Elis ei olnud nõus. Ta oli seejärel küsinud, kuidas noormees oli osanud temaga rääkima tulla, millele oma korda Janek polnud nõus vastama. Siis oli Janek taskust rahakoti võtnud, sealt vahelt visiitkaardi välja tõmmanud ning Elisi joonistuse ette asetanud.

„Võta minuga ühendust, kui meelt muudad," oli noormees öelnud ja püsti tõusnud.

Hiljem kodus, peale loengute lõppu, oli Elis visiitkaarti uuesti vaadanud. Ta ei teadnud, et tänapäeval veel keegi selliseid asju kasutaks, võib-olla ainult edevad inimesed. Kaarti enda kohta aga ei saanud ühtegi halba sõna öelda. Nimi, gmail, telefoninumber ja Facebook oli trükitud kvaliteetsele paberile, disain oli lihtne, ainult tumedalt trükitud tähed, ent seda oligi hea vaadata. Elis keerutas kaarti mõtlikult sõrmedel vahel, torkas selle siis märkmiku vahele ja märkmiku tooli külge seljakotti. Seejärel pööras ta end tagasi arvuti poole, kus oli lahti esitus ning asus slaide lugema ja neid konspekteerima. Ometi kandusid ta mõtted pidevalt kohvikus toimunud vestlusele.

Noormees oli sundinud tegema teda midagi, mida ta oli iga hinna eest üritanud vältida. Elis oli hakanud uuesti mõtlema.

Mõni päev hiljem oli Elis just ülikoolist koju jõudnud. Ta lükkas kingad hooletult jalast, riputas veinipunase jaki nagisse ja läks vannituppa käsi pesema. Oodates, et vesi soojaks läheks, silmitses ta end kraanikausi kohalt peeglist. Vanaema ütles, et ta on ilus tütarlaps. Ema võrdles teda vampiiriga. Isa ütles, et ta on ema moodi. Põhikoolis oli teda kutsutud pesukaruks tumedate silmaaluste tõttu. Ta ise ei osanud midagi öelda.

Nooremana oli ta veetnud pikki minuteid peegli ees, uurinud iga pisikest punni ja karvakest näos, üritanud näha seda, mida teised näevad. Proovinud külma lusikaga kaotada kotte silmade alt ning hambapastaga vistrikuid. Luninud ema, et võiks oma kahvatud pruunid juuksed ära blondeerida. Ema ei lubanud. See oli üks väheseid asju, mille eest Elis emale tänulik oli. Uude kooli gümnaasiumi minnes hajus ka tung end teiste silmis otsida. Ta lõikas poolde selga juuksed õlani ega sattunud paanikasse iga punni pärast, mis teinekord näkku tekkis. Ta ei elanud enam peegli ees.

Elis pigistas peopessa roosat vedelseepi, hõõrus käed vahtu ning pesi käsi peaaegu põletava veejoa all. Kraani kinni pannud kostus väljast surin, mida läbi solina polnud kuulda olnud. Elis kuivatas käed hooletult rätikusse ning läks tagasi esiku. Jaki taskust koukis ta välja vibreeriva telefoni, mille ekraanil kumav nimi oli üks väheseid, mis ta näole naeratuse tõi. Johanna oli tema sõpradest ainuke, kes eelistas sõnumite saatmisele helistamist.

„Tšau, kuidas läheb?" küsis Johanna kohe, kui Elis oli kõne vastu võtnud.

„Normaalselt," vastas Elis, võttis maas koti ning suundus oma tuppa. „Jõudsin just koju."

„Mis sul õhtul plaanis on?"

Elis asetas koti toolile ning vaatas aknast välja. Taevas oli selge ja sinine, ootamatult ilus sügise kohta.

„Ilmselt loen kahekümne lehelist artiklit Ameerika romantismist ja teen sellest kokkuvõtte."

„Sul on Ameerika kirjandus alles järgmisel kolmapäeval, nii et äkki tuled minuga ühele istumisele?"

Johanna oli talt semestri algul tunniplaani küsinud, mille Elis ka andis. Ühelt poolt oli tal piisavalt ükskõik, et sellist informatsooni jagada. Teisalt ei saanud ta tuua vabandusi või Johanna eest põgeneda. Elis teeskles, et see teda teinekord häirib.

„Kuhu?"

„Krissu poole," vastas Johanna ja jätkas vastust ootamata: „See tuleb chill, mõned joogid, mõned inimesed ja ilmselt lauamängud, aga võid ka niisama tiksuda, keegi ei sunni sind Jengat mängima."