Pabermees

VI

Reelika, Reelika.

Reelika oli kõik ära rikkunud.

Elis masseeris väsinult nägu. Tema plaan oli olnud minna peale loengut otse koju, süüa külmkappi jäänud makarone singiga ning ülejäänud õhtu õppida. Mitte lahti rebida kõike seda, mida ta oli üritanud pool suve ning sügist unustada. Mitte istuda selle tüübi elutoas, kelle pärast kõik pidi uuesti halvaks minema.

„Miks sa rääkida ei saa?"

„See on suht loll küsimus," vastas Elis.

„Ilmselt küll," ütles Janek, „muidu sa ju räägiks."

„Räägiks või? Sulle? Miks see sulle üldse korda läheb? Tahad lihtsalt üht intrigeerivat lugu kirjutada? Teie sugused ju muud ei tahagi. Sa isegi ei tundnud Annat!"

Elis jäi äkki vait. Ta ei saanud endale lubata ärritumist. Ärritudes kaotas ta kontrolli. Kontrolli kaotades võis ta mõtlematult rääkida ja seda ei tohtinud juhtuda. Heameelega oleks ta Janekit näkku löönud, pühkinud näolt mehe alatise rahulikkuse. Teha talle haiget nagu talle oli tehtud. Elis vaatas oma sõrmenukki. Muidugi ei olnud talle kunagi füüsiliselt haiget tehtud. Või vähemalt mitte meelega.

„Või .. tundsid?"

„Ei tundnud, aga .."

Noormees oli esimest korda kõhklev. Ta niheles diivanil ja vaatas rääkimise ajal Elisi nagu kardaks, et too teeb midagi mõtlematut: „Aga ma olin seal, kui see .. kõik juhtus. Mitte küll samal hetkel. Ma oli teisel kaldal kui kuulsin karjumist. Lähemale jõudes nägi paljusid inimesi sillal ja .. üht meest, kes siplevat naist kinni hoidis. Ma läksin appi, et teda kinni hoida ja siis .. ma ei tea. Kiirabi vaatas ta üle ja hiljem ma sain teada, et see naine oli Reelika Kivioja."

Janek jäi vait. Elisi nägu oli tardunud. Reelika oli seal olnud? Miks? Miks ta oli olnud sillal koos Annaga? See oli fakt, mille peale pidi ta hiljem mõtlema, mitte seal, Janeki elutoas.

Elis ei teadnud, mida ta ise oli sellel hetkel teinud.

Ta oli sellele päevale, sellele tunnile tagasi mõelnud, kui Anna lõpetas eksisteerimise. Ta ei mäletanud. Kõige rohkem näris teda mõte, et ta ei teadnud, mis ta tegi täpselt sel hetkel, kui Anna vette kukkus. Elis sai juhtunust teada alles järgmisel päeval. Tagantjärele tahtnuks ta öelda, et teda oli vallanud halb eelaimdus või miski tema sees ütles, et Annaga on midagi juhtunud. Tegelikult aga ei olnud tal õrna aimugi. Anna kippus teinekord sotsiaalmeedias harva käima, eriti kui tal oli mõni maal pooleli, ja nii oli Elis pikalt mitte vastusesaamisega harjunud. Elis oli talle päev enne saatnud ühe tobeda video, mille peale oli Anna vastanud, et ta hiljem vaatab. Elis ei teadnud, kas Anna seda videot kunagi ka vaatas.

Hommik peale juhtunut oli Elis ärganud üles mitmekümnete sõnumite peal klassi chatis, mis oli peale lõpetamist olnud vaikne nagu haud. Johanna oli talle kõige esimesena sõnumi saatnud ja küsinud, kas ta nägi eile õhtul uudist ja kas ta teab jutt käis Annast, see oli hommikul välja tulnud. Elis jälgis seda kõike kui kõrvaltseisja. „Anna" ja „surnud" olid ühes lauses, aga oma peas ei suutnud ta nende kahe sõna vahele seost luua.

„Elis, ma saan aru, et võin jätta mulje kui lihtsalt ühest uudishimulikust ajakirjanikust, aga see, kuidas Reelika sillal käitus.. ma olen uurinud teda ja Kõrkut ja kõike ning miskit on mäda. Ma olen kuulnud erinevaid asju, aga ma ei taha teha järeldusi enne kui ma olen saanud kinnitust oma kahtlustele. Võib-olla sa ei ole valmis hetkel rääkima, kuid Reelika Kivioja ei saa enam niimoodi rahulikult edasi elada, töötada Kõrkus nagu mitte midagi poleks juhtunud."

Elis ei saanud hingata. Ta oli tugitooli sisse vajunud, ta sõrmeotsad olid kaevunud peanahka. Õhku ei olnud. Toas ei olnud õhku, ta süda lõi liiga kiiresti. Süda lööb liiga kiiresti, see seiskub, hapniku ei ole. Elis hingeldas. Janek oli ta ees, vaatas teda.

Elis ei suutnud rääkida. Janek kükitas ta ette

„Elis, kõik on hästi. Hinga sisse," Janek hingas sisse, „ja välja, hinga minu järgi. Sisse. Välja."

Algul ei suutnud Elis midagi teha, ta oli kindel, et ta sureb. Siis aga proovis Janeki järgi hingata. Sisse, välja, sisse, välja. See ei tahtnud õnnestuda, ta ei saanud välja hingata, aga igavikuna näiv aeg hiljem sai ta viimaks peaaegu normaalselt hingata. Janek tõi köögist vett. Klaas värises, kui Elis jõi.

„Kas sul on enne nii ka juhtunud?"

Elis noogutas. Esimest korda oligi suvel, kodus. Siis oli see hoog tulnud nii äkki, täiesti ootamatult, oma toas. Siis oli Elis kindel olnud, et saab infarkti, aga ta oli üksi kodus, telefoni ei suutnud ta leida ja ta ei olnudki lõpuks ära surnud.

„Vabandust, see polnud mu eesmärk. Sa võid ennast veel koguda, aga ma eeldan, et sa ei soovi rohkem täna rääkida?

Elis noogutas uuesti. Ta ei oleks pidanud Janekiga kaasa minema. Mida ta oli mõelnud? See kõik oli algusest peale olnud halb idee. Ta jõi klaas lõpuni. Janek küsis, kas ta soovib veel vett, ent ta vastas pea raputusega. Janek küsis, kas ta võib talle küpsist pakkuda. Elis oli valmis taas keelduma, ent mõtles ümber. Janek viis klaasi kööki ja tuli tagasi paki Dorise küpsistega. Elis võttis ühe ja esimest suutäit mäludes juurdles, millal ta neid viimati oli söönud. Ammu. Need olid temasuguse tudengi jaoks liiga kallis valik. Ta võttis Janeki pakkumise peale veel ühe, ent seejärel rohkem ei soovinud.

Kõik see sündis läbi tema poolse vaikuse, pea raputuste ja noogutuste. Elis ei suutnud lihtsalt rääkida, nagu oleks keel suu lakke kinni kleepunud. Janek ei paistnud sellest häiritud olema. Ta uuris, kuidas Elis koju saab ja pakkus, et võib takso välja teha, ent Elis keeldus.

Elis oli juba uksest väljumas kui märkas silmanurgast, et Janek vaatas teda. Ta pööras pilgu mehe poole.

„Kas sa tead, et ta on enda välimust täielikult muutnud?"

Elis silmitses teda vaikides.

„Ta on juuksed lõuani lõiganud ja pruuniks värvitud. Teda ei tunne peaaegu äragi."

Väljas sadas uduvihma. Elis tõmbas kapuutsi pähe ja kõndis bussipeatuses poole. Oma tuppa jõudnud, vajus ta kooliriietes voodisse ja tõmbus kerra, jäädes liikumatult lamama. Tal oli järgmiseks päevaks vaja artikkel läbi lugeda, vastata paarile küsimusele ja vaadata üht videot, ent kõik ülikooliga seotud tundus tähtsusetu.

Kui ta viimati oli Reelikat näinud, oli ta heledad juuksed krunnis, ent lahtisena ulatusid need rinnuni. Reelika ei olnud heleblond nagu stereotüüpselt skandinaavlased, rohkem oli ta tuhkblond. Elisil oli raske teda brünetina ette kujutada. Üldse oli kõik liiga raske. Elis surus näo padja, iseennast lämmatades. Unustada. Unustus oleks olnud hea.

Millal oli kõik valesti hakanud minema? Ilmselt kursuse keskpaigas, siis kui Anna ei olnud enam juhendajana kohal olnud. Siis kui Elis oli Reelikaga pärast tunni lõppu rääkima jäänud ja nad oli päris kahekesti jäänud. Elis tahtis padja karjuda.

„Mulle meeldib su kaelakee."

Reelikale oli hõbedase keti otsas tumelilla süda. Elis ei teadnud isegi, miks ta oli seda öelnud.

„Oh, aitäh," vastas Reelika. „Mulle meeldivad su kõrvarõngad."

„Need on klõpsudega," ütles Elis naeratades. Ta ei olnud kunagi olnud vaimustuses kõrvade augustamisest, aga tal oli paar klõpsudega paari, mida ta kanda sai. Sel päeval oli tal kõrvas rohelised kivikesed.

„Ah nii, seda ma ei teadnudki. Ma arvasin, et sul on augud. Muidu need lähevad su silmadega hästi kokku."

Elis tundis, kuidas ta põsed soojaks muutusid. Ta lootis, et Reelika ei näe, et ta punastab. Ta ei olnud arvanud, et Reelika oleks midagi sellist märganud. Elis oli küll peaaegu kohe pärast kommentaari lahkunud, aga tal oli meelde jäänud, mis pilguga oli naine teda saatnud. Sellest hetkest alates hakkas Elis kandma tihedamini rohelise kiviga kõrvarõngaid, eriti kursusele minnes.

Nüüd lebasin need kõrvarõngad tumedas jõemudas.