Pabermees

V

Anna-Liisa ehk lihtsalt Anna.

Elis teadis Annat tegelikult kümnendast klassist peale, nad käisid ühes gümnaasiumis, Anna oli abiturient, ent nad ei suhelnud sel ajal veel. Elis mäletas teda aga esimesest päevast peale, sest Anna nägi välja täpselt nagu kunstiinimene. Ta kandis lohvakaid riideid, mis oli lapitud huvitavate kangastega või olid kaunistatud tillukeste maalingutega. Mõned Elisi klassid arvasid, et tüdruk näeb välja nagu kodutu, ent Elis salamisi imetles Annat. Elis ise käis täiesti tavaliselt riidest ega julgenudki kuidagi huvitavamaid riideid kanda. Ta soovis rohkem sulanduda teiste hulka. 

Elis vestles Annaga korra kümnenda alguses, retsi ajal. Nende koolis kestis rets nädala ja oli uue kümnendiku jaoks ohtliku viis päeva. Igas vahetunnis võis kogemata kokku põrgata mõne kaheteistkümnendikuga, kes sundis vaest rebast tervitust tegema või mõnda ülesannet täitma. Isiklik jumal võis anda aga hõlsti, mida pidi ülejäänud päeva või ka terve retsi aja kandma. Nii juhtuski, et Elis oli otsinud suure vahetunni ajal ühe vaiksema nurgataguse ja oli seal telefonis. Tema jumal oli õnneks normaalne, aga ometi oli ta sunnitud kandma kassikõrvu, jumal ei olnud leidnud rebase omi, ja saatma päeva mööda vurrudega põskedel.

„Küll sul on pikad juuksed."

Elis keeras pilgu hääle suunas. Ta oli küll samme kuulnud, aga lootnud, et isik suundub tüdrukute vetsu. Kahjuks oli tema kõnetajaks heledapäine, kitsa näoga kutt. Elis oli teda näinud tihti kümnendike ümber tiirutamas. Miski kutis tekitas püsivat ebamugavust. Ta oli tüdrukutele alati veidi liiga lähedal ja tema kõne kummitas seksuaalne alatoon. Nüüd aga oli Elis temaga üksi suvalises koridoris.

„Noh, kiisu, sa ei teegi tervitust?" küsis kutt seejärel.

Vastumeelselt pani Elis telefoni käest ja kükitas aeglasel allapoole. Rebaste tervitus koosnes kükitusest, käte painutamist kassikäppadeks ja lausest: „Kallis, jumal, sind alandlikult tervitan. Olen olnud tubli rebane.". Lihtne ülesanne, aga tüüp tõstis siiski käe ning Elis jäi segaduses poolkükki.

„Põlvita."

Elisil tõmbusid kuklakarvad püsti. Kuidas suutis kutt ühte sõnasse sellist jälkust lisada? Vastumeelselt läks Elis põlvili. Kutt kõndis tema juurde ja jäi nii lähedal seisma, et Elis oli sunnitud talle otsa vaatama.

„Nüüd tervitust."

„"Kallis, jumal, sind alandlikult tervitan. Olen olnud tubli rebane.""

„Oled sa ikka olnud tubli rebane?"

Elis tundis ennast nagu halvas rollimängus. Ta oleks pidanud tüübi kukel saatma ning lahkuma, ent kutt oli temast tunduvalt pikem ja jõulisem. Elis vaikis ja palvetas, et noormehe peas on vähemalt nii palju mõistust, et ta jutust kaugemale ei jõua ning jätab ta kohe-kohe rahule.

„Kas sulle meeldib, kui su juukseid hoitakse? Neist saab küll hästi kinni haarata."

Kutt lükkas näo ette libisenud salgu Elisi kõrva taha. Elis tahtis ennast nähtamatuks muuta. Hilisemaks juukselõikusega oli mitmeid põhjuseid, ent juuksuripeeglist jälgides salkude langemist, olid just see hetk ta silme ees. Siis aga kostusid nurga tagant sammud ja koridori ilmus tumedapäine tüdruk. Neid märgates muutus ta samm kiiremaks. Kutt tõmbas käe kähku juustest eemale.

„Markus, jäta rebane rahule!"

Elisi juurde jõudnud, tõmbas tüdruk ta konkreetselt, aga piisavalt õrnalt püsti ning sättis ennast tema ning Markuse vahele seisma. Tüdruk ei olnud Elisist kuigivõrra pikem, ent ta hoiak oli enesekindel ja vaatas sõjakalt kutile alt.

„Relax, ma lasin tal lihtsalt tervitust teha."

„Tervitus käib kükitades. Tõmba nüüd uttu."