Abivajaja (1D)

Sa tundud tuttav

Ma ärkasin Emilie raputamise peale. Lennuk oli vist maandumas, aga ma ei saa aru, miks ma lennusõidu lõpuni ei võinud magada. Mul oli nii hea uni, ma nägin, et meie uus naaber on meie vanune tüdruk või noh aasta noorem ehk 22 ja siis kuidas me koos igal pool käisime jne.

"Emma-Marie Smith, me jõuame 10 minuti pärast oma sünnilinna ja juurte juurde ja sina magad," ausalt, mind ei huvita, et mu juured on Inglismaalt. Mi olen Eestist ja mu kodulinn on Tartu.

"Rahune maha, me lähme sinna ainult aastaks," rahustasin õde, "või kaheks, kui meile seal meeldib." Emilie tõmbas küll vinti vähemaks, aga tema ärevus jõudis ka minuni, seega ma oleksin hea meelega juba meie korteris.

Meie uue kodu ukse ees ilma võtmeteta*

"Emilie, kuidas see sai nii juhtuda, et sul ei ole võtmeid?" karjusin Emiliele, sest meil ei ole võtmeid ja me ei saa isegi alt uksest sisse. Me koputasime juba 7 minutit uksele, aga kedagi ei olnud veel möödunud.

Ma istusin maha ja Emilie ikka veel kopsib uksel, aga ma sain aru, et see pole produktiivne. Järsku kuulsin klõpsakat ja uks avanes. Sealt tuli välja poiss blondide juustega, kes tundus üpris tuttav. "Kas te olete need uueed sealt 13. korterist?"

"Jah, kuidas te teate?" küsis Emilie, kes oli ilmselt sama ebakindel, kui mina, sest mingi võõras poiss teadis, kes me oleme ja kuhu läheme.

"Ma olen teie naaber ja mul paluti teile võtmed anda," samal ajal, kui ta rääkis andis ta meile võtmed, "muide ma olen Niall. meeldiv tutvuda." Ta oli kuidagi värskelt tuttav, sest mul oli tunne, et ma äsja olin teda kohanud.

Ma ei olnud kindel, kas küsin oma küsimust, aga see vupsas lõpuks suust välja: "Kas me oleme kohtunud?" Veidral kombel ei reageerinud ta selleleimestunult vaid raputas pead.

"Ei, ei ole, aga ma arvan, et te olete x-factorit näinud," ma vist punastasin, sest ma sain aru, et ta oli see läbi klohmitud poiss ja kui ma talle näkku vaatasin, siis oli näha, et tal on meigi kiht peal, et arme varjata.

"Aga äkki saame paremini tuttavaks, näiteks täna kell seitse meie pool," oli Emilie õnnelik, sest ta on kuulsuse narkomaan ja ma imestasin, et ta nii kaua ootas, et Niallit meile kutsuda.

"Oleks meeldiv, aga ma pole kindel, kas mu tüdruk lubab mul tulla," ta pilk külmus ja ta kõndis trepist üles.

"Headaega," ütlesin mina talle veel järele, aga vaevalt ta seda kuulis. Seejärel võtsin koti kaenla ja läksin Niallile järele, jättes Emilie uks taha mõtlema.

____________________________

Heips, esmaspäevani ei tule ühtegi lugu, aga võite kostitada ennast minu teiste lugudega: "Kiuaja" ja "Surnuist ärganud".

Musid-kallid

xoxo