,,Ärgake!", kuulsin juba õpetajat hüüdmas.... Aga ma ei tahtnud üldse ärgata, sest kell oli praeguseks alles pool kaheksa,aga mina sain magama alles neljast... Nohjahh, see on tegelikult minu süü, et ma nii hilja üleval kondasin koos peaaegu, et võõraga. ,,Ärgake!", kuulen jälle,aga nüüd valjemalt ja minu telgi juurest. ,, Laura tõuse nüüd ometi, kõik on juba valmis minema, aga sina magad siin!" Hüüdis õpetaja suht vihaselt juba või nii.. ,,Jajaaaa, ma juba tulen!!!"vastasin uniselt...
Me pidime täna kõik siit laagrist lahkuma, nata kahju ka, sest ma olin juba selle telgis magamisega ära harjunud.. Aga nohhh, ma arvan, et oma kodus, oma voodis ja oma toas on palju parem! Täna oli mingi ilge hommikusöök, ma ei söönud midagi, sest no kuulge tõesti!, neljaviljapuder?!?! Väkk...!!
Mul on üldse ka mingi siuke asi, et ma ei söö hommikuti eriti, sest mul pole isu ja nii.... Otsustasin siis minna pingipeale, kus ma eile pikemalt Karliga rääkisin....
Kui olin sinna jõudnud, leidsin sealt eest Karli telefonis istumast... kuna ta oli niii süvenenenud millesegi seal, siis otsustasin natuke nalja teha ja teda ehmatada.. Taganesin paar sammu ning jooksin siis tema poole ja karjusin..... ta ei pilgutanud silmagi.... Ta isegi ei vaadanud mulle otsa. Sel hetkel tundsin end küll taieliku idioodina... Ma läksin istusin ta kõrvale ning siis ma märkasin suuri pisaraid, mis ta põskedel veeresid... Esimese asjana ma mõtlesin, et ma ehmatasin äkki ta nii ära, et ta hakkas......, hahahaaa ei see oleks nii idiootne mõte..
,,Mis juhtus?!?" Küsisin üsna kaastundliku häälega...
Algul ta ei vastanud ja oli umbes kaheminutine vaikus, niiet ma otsustasin ära minna ja ta omaette jätta... Aga siis ta haaras mul käest, niiet ma otsustasin tagasi istuma minna.... ,,Tead,..ahhhh" püüdes mulle vastust anda... sel hetkel nägin kuidas talle tekkisid silma uued pisarad, mis põskedele veeresesid ning mis ma ära pühkisin..,,Mu..... vend.... hukkus afkanistaanis....!" Ja tekkisid uued pisarad, mis ma ära pühkisin... Ta vend hukkus afkanistaanis ja mina loll teen siin veel nalja.. ma olen ikka täielik idioot lihtsalt.... Et teda natukenegi toetada haarasin tal ümbert kinni.... ketrid tuli mind vist otsima ja meid nähes lahkus ta...
,,Ma pean praegu lahkuma.. mul on veel telk kokku panemata." Ta ei vastanud selle peale midagi,niiet otsustasin lahkuda... ,,Laura!!, aitähh!" Hüüdis ta mulle, niiet ma silmitsesin korraks veel enda seljataha, kus nägin täesti vastandit eilsele poisile... ,,Pole tänu väärt!" Vastasin, kuigi ma ei saandu aru miks ta mind tänas..
Kui olin telgi juurde jõudnud kus oli Ketrid nägin teda naermas..
,, noohh, kas sa leidsid endale poisi või!?!" Küsis Ketrid nardes... ,,Mis mõttes?!" Vasasin talle... ,, no otseses mõttes,, No kuule ma nägin küll kuidas te seal pingi peal ümbert kinni istusite!" Vastas ta jälle naerdes.. ,, Me ei istunud seal ümbert kinni, või nohh istusime jahh, aga mitte selles mõttes!! ,,Nohh mis mõttes siis?!" Ja ta jälle naeris ning see ajas mind vihaseks kuna nüüd tuleb just mitte kõige naljakam koht!! ,, Ta vend hukkus....!!, ja ma toetasin teda!" Nägin kuidas ta nägu naerulisusest tõsiseks muutus.. ,,Anna andeks, see lihtsalt tundus nii.." me kallistasime ning otsustasime siis ruttemini teha..
.......Tsau!! Loodan, et meeldis!
Kommenteeri kas meeldis ja miks!
Ära unusta ,, Vote"!
Proovin nii kiiresti kui saan kirjutada, aga varsti on suvevaheaeg ja siis kirjutan vist rohkem!!
