OLIVIA • eesti keeles

4

Täna oli pühapäev ja sain mõnusalt sisse magada. Ärkasin alles kell 11. Mul ei olnud suuremaid plaane, kui see, et endale hommikusöögiks pannkooke teha. Pühapäevad olid ju pannkoogi päevad.

Kui ma end voodist püsti olin ajanud, läksin vannituppa. Vaatasin peeglist enda kaela ja õnneks ei olnud eilse õhtu kokkupuutest sellel ühtegi jälge. Olin üllatunud, sest meesterahvas haare oli päris tugev. 

Vaatasin sinikaid enda kätel ja õlgadel, need oli Kyle tekitanud. Need hakkasid kollakaks muutuma, mis andis lootust, et mõne päevaga need kaovad täiesti. Sain siis jälle lühikeste varrukatega pluuse kanda.

Pesin enda näo ja hambad ära ja panin juuksed pealaele krunni. Tõmbasin magamistoas selga lühikesed püksid ja õlapaeltega nabapluusi. Kodus ei pidanud ma enda sinikaid peitma.

Ühendain telefoni enda JBL kõlariga ja panin Spotifyst playlisti mängima. Otsisin köögist kappidest vajalikud nõud ja toiduained ja asusin pannkookide jaoks tainast tegema.

Kui see valmis oli, jätsin taina veidikeseks seima. Olin kuskilt lugenud, et see teeb küpsetades pannkoogid õhulisemaks. Ja kuna mul aega oli, siis polnud mul ootamise vastu midagi.

Tegin endale ühe kreemise cappuchino ja läksin enda korteri rõdule seda jooma. Ma elasin viie korrulises majas, neljandal korrusel. Siit avanes hea vaade linnale, aga kuna oli keskpäev, siis oli õues üsna lärmakas. Vähemalt oli ilm päikseline, nii et rõdul oli mõnus istuda.

Kui kohvi oli joodud, läksin tagasi pannkookide küpsetamise juurde. Panin pliidi tööle ja panni selle peale. Valasin tainast nii palju, et terve pann oli ilusti kaetud. Päris ruttu täitis tuba mõnus pannkoogi lõhn ja ma ei jõudnud ära oodata, et ma saaks pannkooke sööma hakata.

Kui olin umbes viienda pannkoogi juures, kuulsin uksel koputust. Panin muusika vaiksemaks ja läksin uksele, arvates, et ehk oli mõnda naabrit muusika seganud. 

Minu üllatuseks seisis seal hoopis eelmise õhtu kangelane, keda ma isegi ei tänanud enda päästmise eest. Tal oli seljas valge särk ja jalas valge-punase ruudulised pidžaama püksid. Ta laiad õlad ja lihastes käed nägid head välja, tegelikult nägi ta üldse hea välja. Ta käsi kattsid tatoveeringud, mis pugesid särgi alla. 

Tundus, et tema oli sama kohkunud mind nähes, kui mina teda.

"Sina," ütles ta.

"Sina," ütlesin ma vastu.

Ta nägu enam verine ei olnud, kuid paistes oli see endiselt. Ta huule ja kulmu juures olid kärnad ja põsel marrastused.

"Eeeeee, ma tahtsin pannkooke teha, aga mul ei olnud jahu. Mõtlesin, et küsin mõnelt naabrilt,"

"Ahah," vastasin ma selle peale. Nägin kuidas ta mu kaela vaatas, kus ei olnud märkigi eile juhtunust. Küll aga ei jäänud tal märkamata sinikad, mis olid mu kätel ja õlgadel. "Ma siis lähen toon sulle jahu."

Lükkasin ukse veidi koomale enne, kui ta mu sinikate kohta midagi küsida jõudis. Otsisin kapist ühe kausi ja kallasin sinna rohkem jahu, kui ta tõenäoliselt vajas. Võtsin selle kaasa ja läksin uksele tagasi.

"Aitäh," ütles ta, kui olin talle kausi jahuga andnud. Paistab, et viisakad kombed temast ei olnud mööda läinud. "Ma võin sulle pärast pannkooke tuua, kui ma need valmis saan. Mulle öeldakse, et ma teen maailma parimaid pannkooke."

"Kahju küll," vastasin talle, "ma ei talu gluteeni."

"Aga sul on kodus jahu.. ja ma võiks vanduda, et ma tunnen su korterist tulevat pannkoogi lõ-"

Lõin ukse kinni enne kui ta oma lause lõpetada jõudis. Keerasin ukse lukku tagasi ja kõndisin kööki. Polnud vaja, et ta minuga mingit sõprust proovib luua. Pannkook, mis oli ennist küpsema jäänud oli ühelt küljelt ära kõrbenud, viskasin selle minema ja valasin uue taigna pannile.