Horan,eks ole üllatus ? (Niall Horan FanFic)

13.osa/Eleanor Horan'i sünnipäev vol 1

*Hommik*

Ärgates oli kell alles 8.00. Kuigi olin tänase päeva pärast elevil, nagu viie aastane. "Niall, Niall, täna sündis meie imekaunis tütaaaar" hüüpasin voodis. Niall keeras külge. Potsatasin ta kõrvale. "Niall Niall" karjusin. "Midaaa" vastas ta uimaselt. "Täna sündis meie tütar" vaatasin ta imeilusaid silmi. "Mnjaa, millele mr.Horan isiklikult ei osalenud" muigas ta. "Ähh mis sellest nüüd oled sa siin, meie juures" naeratasin ja aretasin väikse musi ta suule. "Ojaa" naeratas ta. 

"Kuna me kingi toome" hüppasin voodis. "Umm. ma ei tea" naeratas unine Niall. "Aww, sa oled unisena nii armaaas" haarates ta põsed ja need kokku surudes. "Aiiaa" naeris Niall. "Nagu sul oleks sünnipäev" irvitas Niall. "Pool meie sünnipäev, meie tütar siiski" naeratasin. Niall võttis mu enda sülle. "Oehh sa mu pisike" suudles ta mu pealage. "Niall, kui palju sa kind armastad?" Vaatasin neid silmi, mis on mind aegade algusest tapnud. "Niii palju, et nendeks ei ole sõnu, kallis" naeratas ta mulle. 

Suudlesime üksteist. Peale seda me mõlemad läksime alla. Kõik olid üleval. "Waooow, mis siin küll toimub" tegin suured silmad pähe. "Nii, Maura ja Chris tulevad kell kümme, Greg, Denise, Theo, Bob kell kaksteist ja ülejäänud kell kaks" kiirustas Liam kuhugile. "What!?!?" Olin ma segaduses. Ma ei saa midagi aru, ausalt, jahh, mu lapsel on sünnipäev, aga, miks korraldavad seda teised? Emm... Kõndisin tagasi üles.

Üleval olles kuulsin lapse nuttu, Eleanor. Astusin ta toa uksest sisse. "Hei kullake, kuidas uni oli?" Naeratasin talle. "Sulepälane" tuli mulle vastus. "Lähme alla?" Küsisin ta voodist väla tõstes. Ta noogutas. Läksin tagasi alla, aga ma ei olnud märganud seda... Seda, et Louist ei olnud siin. Kus ta küll on? "Musi, võta El, mul on vaja paar asja teha." Kõndisin Niall'i juurde. "Umm.. okeei" vastas ta mulle, nina telekas. 

Jooksin üles, kõndisin Loui ukse juurde, koputasin, avasin selle. "Hei Louis" tervitasin Louist. "Hei, Diana" tervitas ta mind vastu. "Kas sa magasid ka ikka?" Seisin ukse juures. "Mhmh" suunas ta käe voodi poole, et sinna istuksin. "Diana, mul on sulle üht-teist rääkida, kui ma seda eile ei teinud, pean ma seda täna tegema" hingas Louis raskelt välja. "Louis, ära tekita kahtlusi" hirmutas ta mind veidi. Istusin voodi peale. Louis lähenes mulle, kuni polnud sentimeetritgi vahel. Ta oli täpselt mu vastas. 

Ta asetas oma käe mu põlvele. "Kuula nüüd, aga sa luba, et ei vihka mind" vaatas ta mulle sügavale silma. Noogutasin tasakesi. "Eleanor lahkus, sest tal olevat siiber minust ja sellest, et kõik, terve maailm nüüdsest sinu poole pöördub. Kedagi ei huvita enam ei Eleanor ega ka mitte Harry tibid, vaid sina. Sina oled jälle see liider, kes sa olid kunagi. Kuigi siis polnud kedagi, ei Eleanori ega Harry tibisi. No ja ta leidis uue ja normaalsema, kellele ei tatsu Paparazzid'id järgi, ega kelle elu ega sammu ei teata alailma, nagu minu oma." Rääkis Loui mulle. Mis mõttes ta tundis, et mina olen "liider". "Eleanor vihkab mind?" "Eiei, mitte seda, lihtsalt ta oli väsinud kõigest ja tahtis oma normaalset elu tagasi." Ütles Louis. "Mis sinuga polnud normaalset elu? Kas siis sinuga ronisid paparatsod kuhugile majja sisse, et näha mida teeme ja mis elu elame?" Olin ma nüüd ausalt öeldes vihane. " Ju siis mitte" näppis Loui närviliselt oma näppe. 

"Ja see asi, mis sa mulle öelda tahtsid?" Küsisin vaikselt. "Sa-" kokutas ta. "Ma  mida?" "Sa-s-sa meeldid- meeldid mu-mul-mulle" kokutas Louis välja. "Ahh, et see teine asi oligi see, mis sa talle ütlesid?" Kargasin voodist püsti. "Jahh, jookse ära tee mida tahad, aga tea, tee siia on sulle alati avatud" Ütles -louis mulle, enne kui ma ukse sulgesin. 

Miks peab olema elu siin maas nii raske? Miks ei võiks kordgi midagi olla nii, et me Nialliga saaksime rahulikult olla ka siin, mitte kahekesi olles. Siia tuled, muutub kohe kõik automaatselt, aga see on ju siiski... Elu. "Kallis, külalised tulid" karjus Niall all. Mhh, kes? Mõtlesin.