19.04.24
21:51
Valu. See on esimene sõna, mis mul pähe tuleb. Kuigi mu pea hetkel valutab, siis pole see selle sõna puhul oluline. Füüsilisi valusid olen ma kogenud juba päevi. Mu õlg andis ilma pärast tunda, peaaegu väänasin enda hüppeliigese välja, mu lihased valutavad peale jõusaalis ülepingutamist, mu jalga tekkis kramp, kes teab millest, ja lõpuks siis peavalu. Ilmselt sellest, et ma olen päev läbi kodus istunud elektroonilistes seadmetes. Isegi praegu ei suuda telefoni käes panna, kuna mõtteid nii palju. Padi jälle märg, kuna pisarad jooksid mööda põski selle peale.
Kes ma olen?
Kes ma olla tahan?
Kas ma olen õnnelik?
Jõudsin järeldusele, et ma ei tea ja ei ole. Sellepärast olen nüüd siin, kuna viimati, kui ma olin õnnelik, oligi see põhikoolis. Lugusid välja mõeldes ja kirja neid pannes. Kirjutasin isegi enda sõbranna segasest elust inspireeritud loo ja mõtlesin 'Miks mitte teha ühe endast?' Mind ei huvita, kas see lugu läheb vedama või mitte, kuna ausalt öeldes kirjutan ma seda rohkem enda jaoks. Kui soovite, võite ühineda selle retkega, kus ma üritan taas leida ühe sädeme, mis süütaks minu sees oleva kustunud leegi. Isegi mina ei tea, kuidas see lugu välja kukub, aga eks me näe.
- D
YOU ARE READING
Kallis Emilia
RandomKallis Emilia Kirjutan Sulle, kuna ma olen eksinud. Ma ei tea enam, kes ma olen või kes ma olla tahaks. Mis mind õnnelikuks teeb või mille vastu ma huvi tunnen. Tean ainult seda, et ma tahan kirjutada. Loodan, et sa ei pane pahaks, et ma sulle pühen...
