Kallis Emilia

IV. Osa

23.04.24
8:22

Kallis Emilia

Mul on halb olla. Südamest halb olla. Kaks päeva olen ma lükanud sind eemale. Kaks päeva olen su eest varjanud seda. Ma igatsen sind. Kohutavalt igatsen sind. Tahaks sind näha, sind hoida, sind tunda, sinuga olla. Ometigi lükkan sind eemale.. ja nüüd veel põgenen. Ma isegi ei taha teada, mida sa minust hetkel mõtled.

- R

—

Ma seisin enda toas, vaadates aknast välja. Lund sadas, hanged olid maas, talv oli tagasi. Ma olin eile vaadanud, et ma saaks Diana kingid ikka kuivalt kohale viia, aga praegune olukord mulle palju lootust ei andnud. Oli vaid väike osa minust, mis arvas, et mu soov läheb täide, sest see ikkagi puudutab Dianat. Ilm on meid alati soosinud kui me üksteist jälle näha saame. Äkki ikka veab meil seekord ka? Igal juhul läksin ma vannituppa. Ma olin varem ärganud, kuna ma tahtsin enda juuksed korda teha. Soomes mul ei oleks selleks aega. Käisin pesus ära ja istusin siis enda toas, vaadates sarja kuni mu ema lõpuks ärkas. Ta ärkas viimasel minutil nii, et ta pakkis endale hommikusööki kaasa enne kui ta mind märkas.

"Ahjaa, sa tahtsid, et ma sind aitaks."

"Mhm."

"Tule, istu."

Mul olid.. ausalt öeldes- ma isegi ei tea, mis nende nimi on. Need on sellised pehmest materjalist pulgad? mis sa keerad enda juustesse ja siis tulevad lained/lokid, kuidas keegi neid kutsub. Probleem oli see, et ma ei näe ilmselgelt enda selja taha ja ükskord proovides mul ei tulnud see välja. Nii ma olen lasknud oma emal sellega mind aidata. See Jellyfish haircut on ikka väga väga väga palju tööd. Osa minust kahetseb seda, aga ma tean, et mulle sobib see ja ma tean, et kui ma selle mässamisega ühele poole saan, olen ma tulemusega väga rahul. See on esimene soeng, mis on aidanud mul tunda ennast armsana.

"Nii, valmis! Ma nüüd jooksen tööle."

"Okei, ilusat tööpäeva!"

Ma lehvitasin emale, kellel oli sai suus, ja vaatasin, kuidas ta lahkub. Siis oli aeg mõelda, mida ma ise süüa soovin. Lõppude lõpuks sõin ikkagi krõbinaid.. nagu alati. Vaatasin enda sarja samal ajal kui sõin ja järsku tuli mulle sõnum. Ema hakkas juba tagasi koju liikuma. Aeg oli lennanud ja mul tekkis vaikselt paanika. Me leppisime kokku, et ma teen nõud ära ja kuna me lahkume täna, siis ma pean need kohe ära tegema. Mul oli natuke halb olla nii, et ma jaksasin ainult nõud masinast välja võtta ja istusin tagasi maha. Puhkasin terve aja kuni ema oli kodus ja siis võtsin ennast kokku, pannes nõud masinasse ja pesin kraanikausi ka veel ära. Tundsin ennast päris hästi. Arvasin, et me hakkame veel kiiruga koristama viimaseid asju, aga mu ema üllatas mind.

"Tuled ka Tähtede Tähte vaatama?"

"Ja.. ikka!"

Otsisin enda prillid üles ja ronisin diivanile. Viskasin ennast seal pikali, tõmmates teki peale ja kaisutasin ühte väikest patja. Mul oli ikka veel halb olla nii, et ma lootsin, et mul läheb veidi puhates paremaks. Pealegi teleka vaatamine peaks viima mõtted mujale ja see tuleks ka kasuks. Vaatasime osa lõpuni ja siis saime aru, et meil polegi nii palju aega. Hakkas kiire pakkimine. Ma viskasin enda koti kokku, panin riidesse ja panin ja valmis plaan B. Kui lumesadu ei peaks lõppema, siis katan kingikoti enda salliga! Ema oli ka peaaegu valmis ja nii me panime enda kassile süüa, vaatasime asjad veel üle ja oligi aeg lahkuda.

"Paneme siis sularaha kaardile?"

"Mis kell buss läks?"

"23."

"Mis kell on?"

"10."

"Siis me ei jõua. On sul väga vaja?"