Kallis Emilia

VII. Osa

22.09.24
9:37

Kallis Emilia

Vedelen hetkel diivanil ja liiga palju on toimunud viimase 24 tunni jooksul. Nii palju, et ma olen uneta ja taaskord kirjutan. Ma ei tea, kas ma kunagi leian vastuse sellele küsimusele, mis mind kirjutama pani, aga ma tean, et mul on tulnud küsimusi juurde. Mis asi on armastus? Mis paneb inimesi käituma nii? Miks asjad juhtuvad? Ma ei oota sinult otseselt vastust Emilia, aga mul on tunne, et me jõuame nendeni kuidagi moodi koos. Kasvõi ühel talvisel õhtul mu rõdul, soe kakao laual jahtumas, tekid ümber ja raamatud käes.

- R

—

Ärkasin üles enda äratuse peale, pöörasin ümber ja jäin uuesti magama. Kell oli siis 5 hommikul. Teist korda ärkasin juba kell 9 läbi, muidugi peavaluga. 12 tundi magada on ikka jõhker. Kuid see oli vajalik, kuna ma olin enne seda 35 tundi järjest üleval olnud, võib-olla kauem. Miks? Ma reisisin Soome. Siin ma nüüd olen. Meie toredas naaberriigis. Dianal suri koer ära nii, et ma üritasin võimalikult kiiresti siia saada, et talle olemas olla. Ta oli ka kaua üleval olnud ja pidi mulle teada andma kui ta ärkab. Niikaua ma avasin enda Winter Edition Red Bulli, et peavalust lahti saada, vaatasin sarja House ja mängisin telefonis.

Lõpuks tuli mulle sõnum ja sain riidesse panna. Jätsin asju enda juurde ning läksin siis piletit ostma. Kõndisin peatusesse ja vaatasin telefonist, mis kell rong tuleb, aga minu üllatuseks need järsku jälle ei sõitnud enam. No hallo!? Ohkasin ja kõndisin bussipeatusesse, andes Dianale teada, et mul läheb nüüd kauem. Just sõitsin rongiga eile, mida kuradit nagu. Buss õnneks tuli kiirelt ja nii ma liikusin linna. Diana tuli mulle vastu ja me saime ringi kolada. Käisime poest poodi, ostsime snäkke, matchivad mütsid, vaatasime manga riiulid üle, kuna Anni oli palunud mul vaadata, kas tema sarja on seal, ning lõpuks istusime kohvikus.

Me rääkisime Fiona ja tema uuest kutist, itsitasime, kuna me teadsime, et me saame üksteisega kõike jagada ja rääkisime kord tõsistest teemadest, kord suvalistest. Kes see Fiona on? Me käisime kõik koos samas põhikoolis. Diana küll kolis, aga me olime kolmene grupp see aeg. "Luuserid." Dianat kiusati, kutsuti paksuks, Fionat nohikuks ja mind kiusati mu perekonnanime pärast. Vaadates tagasi, ma olen päris kindel, et nad tõesti olid lihtsalt kadedad mu peale, kuna ma sain poistega hästi läbi ja mida muud sa kolmandas klassis ikka tahad kui poiste tähelepanu. Meie olime õnnelikud ka lihtsalt kolmekesi. Muidugi see kõik muutus kui Diana kolis, aga see selleks.

"Mu jook maitseb imelikult."

"Hm?"

"See pole nagu chai.."

"Vaata tšekk üle?"

Diana võttis kotist tšeki ja ta kulm vajus kortsu.

"Kurat, andsidki mulle tavalise kohvi frappe mitte chai."

"Ma üldse ei saa aru, miks on vaja nii palju erinevaid jooke teha sama maitsega."

"Chai-ga see on päriselt ka hea."

"Ma usun sind."

Ma ei kannata üldse Pumpkin Spice-i. Ma ei tea, miks, aga see on nii rõve mu jaoks. Nüüd mind jääb muidugi kummitama, kas see on chai-ga hea või mitte.

"Mis me nüüd teeme?"

"Mul on kõik käes, mis ma tahtsin saada nii, et me võime sinu juurde minna?"

"Okei."

Ma läksin viskasin meie topsid ära ning me liikusime Diana juurde. Ta ei liialdanud, ta korter tõesti on hoarder house. Ma vist mainisin, et nad kolisid hiljuti, aga igaks juhuks mainin veel. Kahjuks on neil juhtunud igasuguseid asju ja see on lahti pakkimist aina edasi ja edasi lükanud. Koera äraminek ilmselt ka motivatsiooniga ei aita nii, et neil on toad kaste täis. Liikusime nendest läbi Diana tuppa, ta pani teleka tööle ja sealt hakkas Videviku saaga esimene osa. Me naersime alguses, aga siis me otsustasime vaadata. Miks mitte? Nostalgia laks. Pealegi ma armastan osasid tsitaate, mis nendest filmidest tulnud on.