Lepa õde [kunstrahvaluuleline lugu]

1 0 0
                                    

Selle töö esitasin Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumide jutuvõistlusel "Lase mõte lendu" Teema oli "koleilus realistlik ulmejutt". Jah, selle loo tegevus toimub Icarias, Melyni on seal lihtsalt üks riik. Siin on lihtsalt üks hällilaul, koos vähese kunstajaloolise taustaga.

****************************************************

On üks hällilaul, mida iga Melyni laps teab. Kui mitte sõnu, siis viisi vähemalt. Nii kuningas, kui ka kõige viletsam kerjus. See lugu on nii vana, et ükski inimene ei tea enam miks ja kuidas see alguse sai, kuid paljud usuvad, et tegevus võis toimuda umbes sel ajal, kui inimesed ja haldjad esimest korda läksid sõtta. Lugu lauldakse tihti ka matustel.

Noore lepapuu varjus

Kord õde soovis vellel hääd teed,

Kuid jõel Hingede Karjus

Vennal kaela sidus vesise kee.

Iga päev sõsar külastas kallast,

Jutustas jutte perest ja kodust.

Kuid kunagi õekest harrast,

Seal jõekaldal oodanud vastus.

Aega läks mööda,

Ikka tütarlaps külastas puud.

Valus oli möönda,

Kuid mis neiul teha muud?

Pisarad kastsid tundetuid kive,

Ja muru ja lilli ja jõge

Kuid müstiliselt, läbi mingi ime

Venna vaim külastas õde.

"Ära hala mu sõsar,

pühi silmist tihk,"

Ripsmetelt valgus veel pisar,

Kuid juba paistis päikesevihk.

Venna hääl- nii malbe ja õrn

Kostis kõrvu kui tuulekahin:

"Kuula, õde, ma olen vaid põrm,"

Kaasas käis õrn lehesahin.

"Mu elu võtnud on tugevad vood,

Kuid armas, ärge taga mind nutke!

Luba vaid, et end mulle näha vahest tood

Ei või ma kannatada su itke"

"Ma olen siin samas, lepases kuues,

Mu keha on läinu, ent hing jääb alles.

Öö andnud on mulle võimaluse uue,

Et näha sind korra veel ilmas selles!"

Tüdruk embas siis leppa,

Surus lehtedesse näo,

Peitis pihu puisesse käppa,

Tundis end kui unenäos...

"Vend, oh vennas, sind igatsen nii,

Isa jäänud on halliks, ema vaevleb mures,

Väikevenda ootab kompanii."

Õde nuuksus venna lehises süles.

Veli muud ei saanud teha, kui seista seal,

Oksad sirutumas üles, juured kindlalt kinni maas,

Käreda jõe kalda peal,

Taga piiramas laas.

Usutakse, et kunagi võis laulul rohkem salme olla, eriti lõpus, kuid need on ajavoogu kadunud ning ammu unustatud. Haldjate seas on sarnase viisiga laul, kuid Melynis pole teadaolevalt kedagi, kes oskaks küllalt hästi haldjakeeli, et nende versiooni tõlkida. On ka võimalik, et rahvakeeles "Lepa õeks" nimetatud laulul oli algselt teine viis, kuid panteonide ühinemisel asendati viis haldjate omaga.

Kamu telah mencapai bab terakhir yang dipublikasikan.

⏰ Terakhir diperbarui: Apr 29 ⏰

Tambahkan cerita ini ke Perpustakaan untuk mendapatkan notifikasi saat ada bab baru!

Igavesti ja Alati [Lühijutud Icariast]Tempat cerita menjadi hidup. Temukan sekarang