Karl hakkas mu kaela suudlema, hoides mind kinni. Ma proovisin põgeneda, kuid tema haare oli nii tugev, et ma ei saanud põhimõtteliselt end liigutadagi. Lõpuks viis Karl oma huuled mu suu peale, kuid ma ei suudelnud teda vastu. Mu mõte oli vaid ära joosta, kuni Karl mu jalgeette maha prantsatas. Siis märkasin tumedat kogu, kes mu kõrval seisis. "Jookse!" karjus tume kogu ja ma tegingi seda, tagasi vaatamata. Jooksin tagasi Vanessa maja juurde.
Ma jäin seisma alles siis kui ma Vanessa majast sisse sain. Vanessa seisis just ukse ääres koos Oliveriga. "Mis juhtus?" küsis Vanessa, kui ma hingeldades ta kõrval seisma jäin. "Karl." suutsin vaid öelda, kuni kokku kukkusin.
Ärgates olin Vanessa toas tema voodil. Tõstsin pea, kuni märkasin toolil istumas Helenat. "Mis juhtus?" küsis Helena ja tuli voodi juurde. "Vett," palusin ma kareda häälega. Mul kurk lihtsalt kuivas. Helena võttis laualt veeklaasi ja ulatus mulle, näol endiselt mis-juhtus-pilk. Jõin klaasi tühjaks ja andsin Helena kätte tagasi. "No vaata see Karl. Vanessa sugulane. Ta viis mind jalutama," rääkisin ma veidi ettevaatlikult, sest Helena on selline, kes hakkab kohe noomima jne. Helena ei rääkinud mitte midagi vahele. "Siis ta hakkas mind suudlema, kuni üks tume kogu ta uimaseks lõi ja ma jooksin tagasi Vanessa maja poole," rääkisin lõpuni. Helena murelik nägu ajas mu korraks naerma, kuid tõsinesin siiski. "Ega kuskil siin Karli pole?" küsisin. Helena raputas pead. Ta vaatas korra aknast välja ja mul tundus, et ta oli omas mullis ja ei hakanud teda segama. Lõpuks tundsin ma väsinud ja mu silmad automaatselt sulgusid.
Hommikul ärkasin, kui keegi mind raputas. Avasin aeglaselt silmad. Nägin enda ees Vanessat. "Kuule, ma arvasin juba, et sa ei kavatsegi ärgata," muigas Vanessa. "Mis kell siis on?" küsisin kulmu kortsutades. "Pool kaksteist," Vanessa muigas ja tõmbas mul teki pealt ära. "Misasja? Nii kaua magasin?" küsisin püsti tõustes. Liikusin vaikselt akna juurde ja vaatasin välja. Õues kallas paduvihma, mitte ei paistnud särav päike. "Tule, me tegime Helenaga süüa sulle." ütles Vanessa ukse poole liikudes. Noogutasin ja liikusin temaga alla kaasa.
All istus Helena laua taga ja noppis väikseid tükke oma võileivalt. Kui ta meid märkas, naeratas ta. Ma sain kohe aru, et midagi on juhtunud. Otsustasin pärast sööki temalt seda küsida. Me rääkisime niisama asjadest ja sõime putru ning võileibu. "Millal kõik need külalised ära läksid?" küsisin ma Vanessalt, kui me söödud saime. "No me kõik olime su pärast mures ja Helena arvas, et kõige parem oleks, kui kõik koju läheks," vastas Vanessa. Piilusin Helena poole, kes oli jälle omas mullis. "Aga ma arvan, et ma peaks koju minema. Vanemad kindlasti muretsevad," sõnasin ma ja tõusin püsti. Liikusin kraanikausi äärde ja jõin veidi vett.
Läksin ülesse Vanessa tuppa ja istusin voodile. Vanessa ja Helena tulid mulle järgi. "Helena peab sulle midagi rääkima, mis juhtus, kui Helena oli sinu vanune." rääkis Vanessa Helenat vaadates. Nad istusid ka voodile ja ma ootasin, mida Helena rääkima hakkab. "No, mul oli ka umbes samasugune asi," rääkis Helena julgelt mind vaadates.
