Armuiha

Punane kleit ja pikad päkad

"Ugh," ägan ma, kui stripiklubist välja astun. On see alles öö olnud, viis tundi tantsimist ja pool tundi pausi ning peale näruse kahekümnese kupüüri, mitte midagi.

Tõmban oma punast kleiti natukene allapoole, kuna see kipub minu kintsude najal liiga üles ronima. Õnneks olin ma piisavalt tark, viskamaks kodust välja tulles kulunud potased kotti, et nendega pärast ilma valupiinu tundmata taas koju jalutada.

Otsisin oma mustast käekotist sigarette. Vihkan suitsetamist, aga millegi üle peab mul ju sõltuvus olema. Tantsimine see kindlasti pole, ma ei kannata neid vesistavaid mehi seal välja. Ilmselt võib kindlasõnaliselt öelda, et ma vihkan oma tööd.

Suitsupakk leitud, avastan, et see on tühi. Üksik ropp sõna pääseb mu huultest mööda, viskan vihaselt suitsupaki maha ja ma hakkan veel tõredamalt kodu poole kõndima. Väljas on alles hämar, lõpetasin oma kava täpselt peale kolme, kuid nüüd ei oska ma enam kellast midagi öelda.

Kuna ma nii hilja lõpetasin, teadsin ma, et mu boyfriend Charles juba ammu magab. Meil oli ka kokkulepe, et ma ei tülita teda oma tööpäevadel, sest kui ta just ise kohal ei olnud, et klubi omanikuna kogu korraldusel silm peal hoida, ei tahtnud ta minu tööst midagi kuulda. Irooniline, arvestades, et mina pidin küll selle tööpakkumise vastu võtma, tahtmata esialgul selle kohaga mingit tegemist teha. Vaadake mind nüüd, staaresineja.

"Kuradi sitaratas," kuulen eemalt kellegi sõimamist, millele järgneb rohkelt peksmist ja oigamisi. See katkestab mu mõttekäiku ja paneb mu automaatselt sammu aeglustama.

Kuigi käin ma pea iga päev sellistel kellaaegadel töölt koju, juhtub aeg-ajalt ikka neid tänavakaklusi. Vahepeal sekkub politsei, vahepeal sekkub nende kaklejate soov ellu jääda. Tunnen nii põnevust kui ka hirmu, kuid mõtlen, et loomulikult ei lähe ma otsima, kus see kaklus aset leiab, et siis soovima hakata, et mul popcorn kaasas oleks. Ega ma nii blond ka nüüd ole.

"Näed seda siin?" Kuulsin järgmist mehe häält selgemalt, nüüd, kus hakkasin kõrvaltänavale lähemale jõuda. Palun ärge kakelge minu tänaval, palun ärge kakelge minu tänaval.

Kaklus toimub minu tänaval. Õigemini tänaval, mille pean läbima, et oma korterisse jõuda. Imeline.

Näen eemal mitu kogu ja ühte meest, kes maas lebab. Ma ei oska nii kaugelt isegi hinnata, kas mees veel elab.

Seejärel haarab üks neist maas lebava mehe kraest ja sosistab midagi, mis paneb mind tahtmatult peatuma ja pealt vaatama.

Üks meestest hoidis nüüd relva ja ma haarasin tagataskust oma näruse telefoni, millega tahtsin toimuvast pilte teha. Mingid tõendid peavad mul olema, eriti nüüd, kus ma mõrva pealt näen! Pealegi, impulsiivne tegu küll, aga uskusin ennast olevat sündmuskohast piisavalt kaugel, et turvaliselt minema pageda pärast seda, kui ühe foto olen kätte saanud.

Peas käis mul läbi mitu mõtet, kuidas ma saaks ajakirjanikuna tööd või äkki palkavad mind hoopis mingid eradetektiivid juhtumeid lahendama? Vähemalt räägiksin ma sellest kindlasti Charles'le.

Mees hoidis ähvardavalt püstolit pool-pikali oleva mehe lõua all, see pani mind veel kärmemalt tegema, et kaamera äpp avada. Loll mõte, aga hea võte!

"Tegime kokkulepe, seda ei suutnud sa pidada, so bon voyage."

Kaamera välgatus. Raisk.

Korraga keeravad kõik kolm meest, kaasaarvatud maas lebav mees, pead minu poole. Süda jättis mul löögi vahele ja juba tuiskan ma tuldud teed tagasi.

"Püüa kinni!" Kuulsin ühte neist käsklust jagamas ja sellepeale tõstsin veel enam tempot, et ometigi mitte oma lõpp leida. Tahtsin jooksu pealt kõne teha, kuid otsustasin esmalt end ära peita. Ma ei saanud lasta neil end kätte saada.