Armuiha

Murphy seadus

"Hmm?" Mõmises maskis võõras mulle kõrva ja võttis oma kinnastatud käe mu suu pealt ära, keerates mind nüüd enda poole, et mind paremini uudistada.

Vaatasin teda, kulmud kortsus, sest see olukord on juba naeruväärne ja ma olen päris kindel, et ma olen selle aja jooksul oma viis korda püksid täis teinud.

"Mida? Mida sa tahad?" Küsisin, mehele altkulmu üles vaadates.

"Alustuseks, seda fotot, mille sa neist kahest tolast tegid," vastas ta oma madalal toonil. Kuigi tema hääl oli tõesti kütkestav, pani tema vastus mulle näkku kõige suurema küsimärgi üldse.

"Hallo? Sa viskasid just mu telefoni puruks, mis fotot sa tahad," suunasin oma käe valget värvi samsungi poole, mis ekraan vastu asfaldit, maas vedeles. Võõras vaatas telefoni ja sügas seejärel oma kukalt.

"Aga Don ütles, et see foto tehti kaameraga," vaatasin teda suu paokil. Ei olnud võimalik, et kõhe ja hirmuäratav mees on muutunud hetkega idioodiks, kellega vaidlema pean.

"Jah, telefoni kaamerast oled midagi kuulnud?"

"Raisk," sosistas ta ja ma ajasin käed puusa, et oma kärsitust välja näidata.

"Noh, mida sa veel tahad? Raha? Ei, ära vasta sellele, mul ei ole raha," teatasin ma, lootes, et too lihtsalt minema läheks. Selle asemel kuulsin ta maski alt turtsatust, mis muutis mu juba nii ärritunud oleku kordades hullemaks.

"Raha?" Venitas ta oma madalal häälel, justkui uskumatuses, et ma midagi nii rumalat välja pakun. See oli ju elementaarne, et tahetakse raha?

"Mida siis?" muutusin kannatamatuks, saamata aru, mida ta lõppude lõpuks tahab.

Ma ei näinud mehe silmi selle maski taga, kuid teadsin, et tema pilk hindab mind pealaest-jalatallani. Ta oli vaikne ja salapärane, üleni musta riietunud. Nagu viimane narr oma Zorro wannabe maskiga.

"Ahh," ahhetasin ma, kui ma ühe kortermaja katuse poole vaatasin. Mees viis oma pilgu kohe üles, jäädes mu üllatust täis nägu uskuma, mille peale ma oma parima jalahoobi talle munadesse andsin.

Hetkega oli ta kägaras maas, millele järgnes kõige ebapühalikumad sõnad, mida ma eales kuulnud olen ja selle saatel haarasin maast ka oma telefoni, et sellega putku pista. Lootsin väga, et telefon veel töötas.

Hoop munadesse oli nii tugev, et isegi minu jalg tuikus natukene, kuid soov minema pääseda lubas mul täielikult ignoreerida nüüd õrnalt valutavat jalga. Tundsin enda üle isegi uhkust, mis käis käsikäes vabandava tundega, sest isegi mul hakkas maskis mehest kahju, kui ma tema mehelikkusele üks-null tegin.

Pikemalt mõtlemata pistan oma korteri poole ajama, lootes, et jõuan koju enne, kui too jälle jalad alla saab.

Jooksin oma korterini välja, lubades endale enam kunagi mitte joosta. Ma vihkasin seda raua ja vere maiku suus.

Jõudsin kortermaja ukse ette ja seejärel tabas mind mõistmine, et olin oma käekoti jätnud kuskile tänavale. Võtmed olid loomulikult seal kotis, sest miks peaks mul kunagi üldse vedama? Murphy seadus andis tunda.

Andsin endast parima, et koodi läbi peauksest siseneda. Kui ma vaid mäletaks seda nõmedat koodi! Ma tulen alati võtmetega sisse, pean nüüd oma suurepärast mälu usaldama.
See algas kuuega... ma olen kindel, et kuuega.

Esimese kombinatsiooni peale käis vali buzz hääl. Katsetasin uuesti ja uuesti. Veel paar korda. Rohkem kui paar korda. Kurat, äkki algas see hoopis üheksaga?

Proovisin oma paarkümmend korda veel, kuniks sain õige kombinatsiooni. Tuli välja, et see algas hoopis kolmega, aga keegi ei pea seda teadma.

Jooksin treppe mööda üles, viiendale korrusele, kus ma umbes miljon koputust uksele tagusin.

Uks avanes järsku ja juba lendasin ma sisse, keerates selle uuesti lukku.

"Amelie?" Vaatas Charles mind, näol segadus ja pahameel. Hingeldasin kõvasti ja leidsin lõpuks mahti talle otsa vaatamiseks.

"Oh, Charles!" Ajasin oma käed laiali, pisarad mu silmi täitmas, kuid selle asemel, et ta mind embaks, astus ta eemale ja vaatas mind nüüd vihase pilguga.

"Kus sa olnud oled, kurat küll?"

"Mind ajasid mingid mehed taga," hakkasin talle lugu ümber jutustama, "ma tegin lihtsalt ühe süütu pildi, sest nad tahtsid teda mõrvata, aga seejärel kukkus mingi mees alla ja ma jooksin, ma üritasin sind kätte saada, aga ta sai ennem minu ..."

"Amelie, kurat, ma ei saa midagi aru, mis sul arus oli?" Käratab mees nüüd ja ma kohkun tagasi, peites oma puruks telefoni seljataha.

"Ma olin ..."

"Türa, mingi persevest helistab mulle keset ööd, teatab mulle, et on mu õudusunenägu ja sina roomad mööda tänavaid lihtsalt ringi?" Charles on vihast lausa punane ja ma suunan oma pilgu nüüd põrandale. Olen muserdatud, et teda isegi ei huvita, miks ma endast nii väljas olen. Kas mitte ei põgenenud just ma oma elu eest? Adrenaliin hakkab vaikselt kaduma ja sellele asemel hiilib ligi suur hirmu tunne.

"Ma ei roomanud ringi ..."

"Mine tee ennast korda, sa näed välja nagu viimane prostituut," sõnab ta ja hakkab elutoa poole sammuma, "kui sa mind kellegagi petta üritad, siis vähemalt proovi seda varjata." Need sõnad tegid mulle sügavalt haiget. Mitte kunagi ei ole ma üritanud teda petta. Ta on mulle kõik võimaldanud ja kuigi olen paar korda talle peale sattunud, kui ta parasjagu mingi teise naisega voodis on, ei ole ma talle kunagi suutnud kätte maksta.

"Charles, ma ei ..."

"Vait, ma ei taha sinust praegu midagi kuulda," ohkasin, kui kuulsin magamistoa ust pauguga kinni minemas. Vähemalt jäin ma ellu.

Seisin esikus ja nüüd tuli mul mahti vaadata oma telefoni, mille ma kiirustades kaasa suutsin haarata. Selle ekraan oli täiesti puruks, kuid minu üllatuseks töötas see ikka veel enam-vähem hästi. Ekraan lõi vähemalt välkuma.

Avasin vaevaliselt galerii äpi ja minu üllatuseks oligi minu tehtud pilt alles.

"Pagan," sosistasin ma, kui avastasin, et mõlemad kaks kriminaali olid küll telefoni välgu abil peale jäänud, kuid mu suur rasvane näpp oli täpselt kaamera alla jäänud, varjates ära mehe, kelle nad maha tapsid.

Vähemalt oli mul pildid kahest mõrvarist ja see oli piisav, et politseile edasi anda.

Võtsin jalanõud jalast ja viisin telefoni kummuti sahtlisse, et seejärel pesema minna. Järsku võttis selline väsimus üle, et ma ei jõudnud äragi oodata, millal ma lõpuks voodisse saan.

. . .

"Kuuled vä?" Kuulsin läbi une Charlesi häält. Avasin ehmatusega silmad ja vaatasin ülikonnas meest enda ees.

"Mhm?" Ajasin end istuli, üritades magusast unest toibuda. Vaatasin Charelsist mööda, et seinal olevat kella näha, mis näitas kell üks midagi ja suunasin oma tähelepanu uuesti mehele.

"Ma lähen Novasse, ära mind õhtuks tagasi oota," lausub ta karmil häälel ja ma noogutan ükskõikselt. Nova on Charlesi stripiklubi teises linnas, kus ta paar korda kuus käib. Seal olen ma ainult ühe korra kaasas olnud, kuid rohkem pole ma soovi avaldanud ja ka Charles pole mind kaasa kutsunud.

Kohe, kui kuulsin välisukse sulgumist, viskusin tagasi magama. Voodi oli hetkel mu kõige lemmikum koht maailmas.

-

Ufff see osa tuli tõsisem kui ma arvasin... ma võin lõpetada selle kolme lihtsa reegliga, mida peate meeles hoidma:

Reegel number üks: Alati kuula Bucki

Reegel number kaks: Püsida õigel rajal

Reegel number kolm: Oota ootamatut!

Kummardus, and I'm outtttt