Armuiha

Kontsakingad, oo, kontsakingad

Vaatasime mõlemad kummutisahtli suunas ja siis uuesti teineteisele otsa. Justkui mõtteid lugedes kiirustasime samal ajal kummuti poole.

Kuidagimoodi õnnestus minul telefon kiiremini kätte saada ja juba jooksin ma sellega vannitoa poole, et ennast sinna lukustada. Mu kavalusel ei ole piire.

Just siis, kui ma hakkasin valget ust kinni tõmbama, lendas mehe kinnastatud käsi sinna vahele.

"Kurat," kirusin ma ja tõmbasin ust uuesti, kuid mees oli minust tugevam. Wow, tõesti üllatav.

Taganesin vetsupotini, hoides helisevat telefoni ikka veel käes ja jälgisin maskis võõrast, kes ukseavas seisis. Ta oli kuskilt imekohast välja võtnud noa, millega nüüd minu ees liputas. Jälgisin ainiti nuga ja tema maski.

Ta noogutas telefoni poole peaga, andes märku, et ma sellele vastaksin.

"Ma ei ole veel vastu võtnud," targutasin ma, "sa võid seda sõnadega ka öelda," ja seejärel vastasin ma helistajale, kelleks oli Charles.

"Jaa, kallis?" Proovisin rõõmsameelne kõlada, sest maskis peletis vehkis oma noaga liiga visuaalselt mu nina all, imiteerides kõri läbi lõikamist iga mõne aja tagant nagu võinoa kätte saanud laps.

"Lõpeta," sosistasin mehele, kes siis paigale jäi ja aeglaselt käe oma kaela juurest alla lasi. Keskendusin taas Charlesile, kelle hääletoon oli kõike muud kui tore.

"Kurat, ma olin sulle mitu tundi tagasi vastamata kõne jätnud, alles praegu ärkasid vä?" Torises mees teisel pool toru ja ma ohkasin vaikselt. Jälle tema ja tema tujud.

"Vabandust, ma ei näinud, ma olin tööl," maskis mees näitas, et ma telefoni valjuhääldile paneksin ja ma raputasin pead, kuid siis välgatas jälle nuga ja ma tegin nagu kästud. Miks ei uskunud ma, et mees päriselt minu surma sooviks, kui ma ta käsku oleksin eiranud?

"Raisk, kurat kunagi sa midagi ei näe ega kuule. Palju sa teenisid?" Lausus Charles, kes nüüd ise teadmata, valjuhääldil oli.

"Ee, ma ei tea täpselt... kahesaja piires?" proovisin kõlada positiivsemana, kui ma tegelikult olin, kuid Charles ei vastanud tükk aega midagi ja see tähendas tema viha ohvriks langemist. Mõtleb midagi uut välja, miks mu peale karjuda. Juba oli kuulda mehe turtsatust ja sekundilist vaikust enne tormi.

"Muidugi, kurat sa pole enam midagi väärt. Sinu pärast mu äri perse lähebki..."

"Aga kaks sotti on ju hea, Charles, sa ise-"

"Vait, kurat! Sa peaksid hakkama seal tantsimise asemel ka teisi teenuseid pakkuma. Too plika Jessica pakkus, vaata kui hästi tal läks. Isegi mina maksin talle ühe öö eest," kuulsin, kuidas mees läbi toru muigas. Või ma lihtsalt teadsin, et ta muigab.

Mul oli natukene häbi, et too võõras mees, võimalik ka, et mõrvar, mu katkisest suhtest pidi osa saama ja nüüd potsatasin potikaanele istuma. Maskis mees vaatas minu poole veidikene viltu, kuid enam ei olnud nuga mu peamine huviobjekt. Nüüd jälgisin ma piinlikusest kivipõrandat.

"Jah, okei," nõustusin ma niisama lihtsalt ja sellega viskas Charles toru ära. Ohkasin raskelt ja hoidsin katkisest telefonist kahe käega kinni, lastes peal põlvedele vajuda.

"Kes see idioot veel oli?" Kuulsin võõrast oma madalal häälel küsimas. Tahtsin üle kõige maailmas üksi olla.

"Mu... poiss-sõber," sõnasin, pigem sülitasin need sõnad välja.

"Kurat, ma tahtsin sind noaga ähvardada, kuid nüüd on mul tunne, et sa pigem soovid, et ma selle noaga sind ähvardaks," arutles mees ja ma vaatasin taas tema poole.